Postitused

Liza Marklund "Polaarjoon"

Kujutis
Liza Marklund "Polaarjoon" Pegasus 2021, tõlge Li Laanemets, 320 lk 23/2024 Karged toonid, virmalised, hämarus ja lumi raamatu kaanel minus kevade hakul enam talvetunnet ei tekitanud, küll põnevust... Kõige pimedamal ajal leitakse põhjapolaarjoonel asuvas Rootsi väikelinnas noore naise säilmed. Need kuuluvad 40 aastat tagasi kadunud neiule. Viis teismelist tüdrukut kohtusid toona raamatuklubis, et loetud raamatute üle arutleda. Üks neist haihtus äkki jäljetult, põhjustades muidu rahulikus kogukonnas kõneainet ja segadust. Nüüd on ta lõpuks leitud. Üle nelja aastakümne saadakse taas kokku. Ajas tagasi pöördudes avanevad neidude omavahelised vastuolulised suhted, milles käärib tunnete segadik, üksteisest võõrdumine arusaamatuste ja usaldamatusega. Oma osa on ka raamatuklubil, kus tüdrukute "piigid ristuvad". Minevikusaladustest jäi jälg ja ärevusetunne nüüdseks juba küpses keskeas naiste hinge. Käes on aeg, et saada vastused aastaid painanud küsimustele.  Minu jaoks p

Joel Jans "Rõngu roimad"

Kujutis
Joel Jans "Rõngu roimad" Lummur 2023, 174 lk 22/2024 Vanema aja Eestimaa lood meeldivad mulle. Rõngu kandiga ma tuttav pole ega tea, kuidas elu seal rohkem kui 200 aastat tagasi käis, aga rahvapärimusi, uskumusi ja killukesi Rõngu kihelkonna minevikust oli lugedes hea oma üldiste teadmistega sellest ajast kõrvutada. Meeldis, et autoril oli põhjalik eeltöö tehtud, oma juuredki raamatusse kirjutatud ja ajastu tunnetus hästi käes. Noor pastor Alexander Lenz asub tööle oma uues koguduses Rõngus, kus loodab maarahvast jumalasõnaga õigele teele pöörata. Paraku satub ta otse kuritegude toimumise keskmesse. Kummalised surmajuhtumid äratavad Lenzis huvi ja ta asub uurima, kes süüdlane, välistades nõidumise ning vaimolendite osaluse kuritöödes. Tuleb välja, et vastse pastori näol saab Rõngu ka oma kohaliku detektiivi... Kuigi kolme loo peale toimus veriseid roimasid üksjagu, siis midagi õudust äratavat polnud, oli ehk moepärast kõhedust, ilustuseks parajalt fantaasiat. Tegu pehmema või

Kaja Kahu "Minu Liibüa. Hirmust ja armastusest"

Kujutis
Kaja Kahu "Minu Liibüa. Hirmust ja armastusest" Petrone Print 2020, 224 lk 21/2024 Aitäh Kirjastusele Petrone Print raamatu eest! Loetud või kuuldud reisimuljeid on hea iseenda kogetuga võrrelda. Kuna ma Liibüas käinud pole, siis uurisin riigi kohta põgusalt internetiavarustest, et oma teadmistele, mis piirdusid vaid Liibüa kõrbe ja pealinna Tripoli meenumisega, natuke "põhja" hankida.  Raamatu lugemist alustades olin kui üks suur ja uudishimulik silmapaar, sest parimal moel oskab tundmatust riigist muljetada inimene, kes seal ise elanud. Tripoli sai Kaja, tema tütre Kata, koera Morrise ja abikaasa Juhani elukohaks viimase töö tõttu rahvusvahelises firmas. Loo mõtisklev algus reisi ettevalmistusfaasist tundus ehk natuke heietusena, aga edasi tuli pildile päris Liibüa, mida läbi Kaja jutu tajusin ja endale ette kujutasin. Samas oleks killukesi kohalikust elust võinud rohkem olla. Muidugi andsid vältimatud sekeldused, seiklused, organisatoorsed probleemid kaasaelamist

Morgan Audic "Piisavalt põhjuseid surra"

Kujutis
Morgan Audic "Piisavalt põhjuseid surra" Koolibri 2023, tõlge Madis Jürviste, 404 lk 20/2024  Aitäh Kirjastusele Koolibri raamatu eest! Aasta 1986 aprillikuu lõpp oli Eestis ebatavaliselt soe. Söötsin oma 6-kuuse tütrekese kõhu täis ja sättisime õue. Temal oli seljas roosade karumõmmidega sipukakomplekt, minul tumesinine kleit valgete lillekestega, millel broderiirüüžid krae servas ja varrukate äärtes. Istusin maja taha pingile, et linnulaulu kuulates nautida suvesooja kevadet. Mu armas tita uinus varsti oma vankris. Avatud aknal mängis vaikselt raadio, mille olin unustanud kinni keerata. Nii kuulsin esimest korda vihjamisi ja tagantjärgi antud teadet 26. aprillil Tšornobõlis toimunud suurest õnnetusest. Krimipõneviku tegevus toimub kolmkümmend aastat hiljem samas, inimtühjas piirkonnas, kus tuumajaama plahvatusel tekkinud radioaktiivse saaste tõttu on elu seisma jäänud. Kummituslinnadesse korraldatakse vaid illegaalseid ekskursioone ekstreemsuste huvilistele. Ühel sellisel r

Marianne Cronin "Lenni ja Margoti sada aastat"

Kujutis
Marianne Cronin "Lenni ja Margoti sada aastat" Postimehe Kirjastus 2021, tõlge Helena Läks, 400 lk 19/2024 Eelmisel kevadel sirvisin seda raamatut, ent millegipärast lugemiseni ei jõudnud. Ootaja aeg on pikk, aga kätte jõudis ka tema kord.   Vaid 17-aastane Lenni teab, et elu on lühike, sest ta veedab oma viimaseid elukuid haiglas. Lenni on otsustanud, et ei jää lihtsalt ootama, kuni elu temast lahkub. Ta leiab rutiinsele ja ettekirjutustega täidetud haiglaelule vaheldust vestlustest isa Arthuriga haigla kabelis ja kunstitundidest, kus kohtub 83-aastase Margotiga, kellega tunneb kohe hingesugulust. Lennil ja Margotil on kahe peale kokku 100 eluaastat, mis äratab neis mõtte tähistada seda ühise kunstiprojektiga: maalida igast elatud aastast üks pilt... Lugemist alustasin võbelusega hinges. Surm on ju midagi nii lõplikku. Tegelikult rääkis lugu hoopis rohkem elust, andes vaid kinnitust surma paratamatusele, kus küsimusel "Miks mina?" vastust pole. Lenni ja Margoti tei

V.E. Schvab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Kujutis
V. E. Schvab "Addie LaRue nähtamatu elu" Rahva Raamatu Kirjastus 2023, tõlge Marge Paal, 592 lk 18/2024 Salapäraselt musta värvi, kuldse kirja ja maagilise kaanekujundusega raamat ja sellega sobiv lugu...  On aasta 1714 Prantsusmaal. Noor neiu Addie on oma aja unistaja, ihaledes vabadust ja kuulumist vaid iseendale, et leida elus oma tee, armastades või üksi olles, ilma abiellumata. Addie suurimaks sooviks on, et elu ei tuhiseks temast mööda, nii et surres on tunne nagu pole ta üldse elanud. Addie tahtest sõltumata jõuab kätte tema pulmapäev. Neiu pöördub hardate palvetega kõigi jumalate poole, et abielust pääseda ja olla vaba. Seejuures unustab Addie teadjanaise sõnad: Ära kunagi palveta jumalate poole, kes vastavad pärast pimeduse saabumist.  Pimeduseisand vastabki tema palvetele ja vabaduse ning igavese elu eest annab Addie ära oma hinge. Kohe kogeb tüdruk tehingu hinda: ta kustub oma pere ja külaelanike mälust. Ahastuses Addie lahkub kodukülast. 300 aastat eksleb ta üksi

Piret Jaaks "Öölaps"

Kujutis
Piret Jaaks "Öölaps" Pegasus 2024, pildid Lumimari, 36 lk 17/2024 Aitäh Kirjastusele Pegasus raamatu eest! Lapse hirm on vahel väga suur, lausa mäekõrgune. Hirm on paha. Millest see algab, ei tea kartja vahel isegi. Kas teadmatusest, kogetud ehmatusest või napib turvalisust... Loo tegelaseks on väike poiss, kes väga-väga kardab pimedust. Teda hirmutab see, et pimeduses pole midagi. Vanaema juures ööbides kohtub poiss öölapsega, kes aitab tal pimedust avastada. Leebelt malbel moel tutvustab öölaps olendeid öises pimeduses. Ööliblikad, ööjooksikud, nahkhiir, siil... Kohtumistest kujuneb seiklus, samas tõestus, et keegi neist pole ohtlik ega vaenulik. Ka saab poiss teada ööga seotud uusi sõnu ja väljendeid.  Väga meeldis, et armsale jutule on ilusaks täienduseks sulnilt soojades toonides pildid. Loodan, et pimedusehirm väheneb, kui raamatut vanema või vanavanemaga lugeda ja vaadata. Eriti vahva oleks koos ka üks turvaline pimeduseretk ette võtta ja nii veenduda, et öös on toreda