Pille raamatu ja kassiga

Liza Marklund "Tormimägi" Pegasus 2024, tõlge Li Laanemets, 256 lk 2024. a/78 Romaanidest "Polaarjoon" ja "Soo" tuttav krimiuurija Wiking Stormberg on läbinud vähiravi ja hullem on seljataga. Järgmine saatuselöök tema jaoks on ema Karini äkiline surm. Matuste ja pärandiga tegeledes saab Wiking aru, kui vähe ta tegelikult oma emast teab.  Samal ajal, keset jaanipäevapidustusi, leitakse Stenträski soost surnukeha. Arvatakse, et tegu võib olla Wikingi uppunud abikaasaga. Wiking teab, et see pole Helena. Soost leitud inimene osutub meheks, kes paraku on siiski temaga seotud. Tõe teada saamiseks peab Wiking minema ajas tagasi, oma perekonna loo alguse juurde... Romaani keskmes on taas inimsuhted ja saatused, hoolega hoitud saladused, võim, vägivald, armastus, valusad valikud. Mulle meeldis väga ema Karini viiekümnendatel alanud lugu, mis raashaaval nüüd päevavalgele settis. See pani kaasa elama, tekitades tunde, et kellegi elu võis ka päriselt niisugune olla.

Helen Castor "Jeanne d`Arc. Tema elu ja aja lugu" Argo 2020, tõlge Kristjan Tedre, 318 lk 2024. a/77 Raamat jutustab Prantsusmaa ja Inglismaa vahelisest saja-aastasest sõjast (1337-1453), poliitilisest olukorrast, võimuvõitlusest ja intriigidest tolle aja valguses. Brutaalne sõda 600 aastat tagasi ei üllata kedagi, aga lugedes hakkasid mõtted paratamatult tõmbama paralleele tänapäevaga. Ei vaja tõestust, et ajalugu kordub või pole midagi uut siin päikese all... Raamatu kangelanna Jeanne d`Arc on lihtne prantsuse talutüdruk, kes 1429. aastal 14-aastasena sai jumaliku ilmutuse osaliseks. Taevased hääled andsid talle ülesandeks päästa kaotusseisus Prantsusmaa sõjas Inglismaaga. Riietatuna soomusrüüsse, juuksed lühikeseks pügatud, õnnestus tüdrukul läbi ponnistuste asuda sõjaväge juhtima. Orleans`i linn võidetigi vastaste käest ja prantslaste sõjaõnn pöördus. Jeanne ise langes vaenlaste kätte vangi, ta kuulutati ketseriks ja põletati tuleriidal. Oli see ime, piiritu usk jumalasse

Agatha Christie "Hickory Roadi saladused" Varrak 2023, tõlge Krista Suits, 256 lk 2024. a/76 Agatha Christie teoste lugemiseks on mul alati tuju. Parim, kui kätte juhtub raamat, millega veel kohtunud pole, nagu seekord, aga suurepäraselt sobib seegi, mille lugemisest juba jupp aega möödas. Hickory Roadi üliõpilaspansionaadis pannakse toime rida kummalisi vargusi. Enamasti näpatakse väärtuseta esemeid, sekka paar hinnalisemat. Milleks varastada ühte peokinga, stetoskoopi, boorhapet, kokaraamatut, vanu flanellpükse jne? Õnneks töötab pansionaadis miss Lemoni õde mrs Hubbard, kes valgustab vargustest Hercule Poirot`d. Detektiivi hakkab asi väga huvitama. Paraku ei jää ka mõrvad toimumata... Alguses tundus lugu mulle natuke veniv ja isegi jaburavõitu, aga huvitas väga, mismoodi see edasi areneb. Muidugi ootasin, kuna  monsieur Poirot sekkub ja oma hallid ajurakud tööle paneb. Tõesti, uurimistegevusel esialgu tahaplaanile jäänud detektiiv üllataski lõpuosas, ent võrreldes autoril

Stefano Massini "Lehman Brothers" Varrak 2021, tõlge Margus Alver, 423 lk 2024. a/75 Selle raamatu lugemiseni jõudmine võttis mul omajagu aega. Esmalt mõtlesin ära vaadata Eesti Draamateatri palju kiidetud lavastuse. Pileteid oli aga võimatu saada, siis tuli veel covidiaeg otsa ja nägemata ta mul jäigi. Lohutuseks soetasin endale raamatu. Sirvisin seda. Ega erilist lugemisisu ei tekkinud, kuidagi võõras tundus see lakooniline tekst. Sel kevadel õnnestus lõpuks etendust näha. Meeldis, väga. Lavastus, millele olen aeg-ajalt mõelnud. Paar kuud hiljem võtsin raamatu uuesti käsile... Kolm juudi päritolu venda Saksamaalt rändasid 19. sajandi keskpaigas üksteise järel Ameerikasse ja hakkasid seal äriga tegelema. Uuel kodumaal asutasid Henry (Hajum), Emanuel (Mendel) ja Mayer (Maier) ettevõtte Lehman Brothers. Alustati väikeses poekeses kangaste ja riideesemete müümisest, edasi laiendati äritegevust juba muudel aladel.  Õnn ei kukkunud sugugi taevast vendade õuele. Edu, kuulsuse ja r

Tiia Pärnaste "Ronivere Leenu" Hea Tegu 2024, pildid Liina Lippasaar, 95 lk  2024. a/74 Aitäh Tiia Pärnastele raamatu eest! Ronivere külakeses elab väike naksakas Leenu. Minu kujutlustes on tüdruk selline nagu raamatu kaanepildil. Tal on heledad patsikesed, põsed kui ladvaõunad, erksalt uudishimulikud silmad ja suu, mis aina küsib ning jutustab. Leenu on oma vanaema ja vanaisa silmatera ja päikesekiir. Nende seltsis teeb piiga igasuguseid toimetusi: aitab laastukatust panna, lehmi edasi tõsta, õpetab vasikat piima jooma ja veel muudki. Niisuguste tegemistega ei puutu tänased lapsed enam kokku. Leenu on hoopis selle aja laps, kui polnud veel mobiiltelefone ega muid vidinaid. Lihtsad mängud, vahtraninade tegemine, nuku ja kassipoegadega mängimine on samuti osa Leenu õnnelikust lapsepõlvest. Väga meeldis, et muhedates lugudes leidub rohkesti headuse ivasid ja õpetlikku.   Leenu vanaemal ja vanaisal jagub alati kiitust tubliduse eest, nii et tüdruk tunneb end väärtusliku ja vajal

Liisa Ojangu "Minu Lahemaa. Seitse suve külapoes" Petrone Print, 216 lk 2024. a/73 Tänud Kirjastusele Petrone Print raamatu eest! Juba vanast ajast nimetatakse Lahemaa Leesi küla asukaid omakeskis sõbralikult tögades leeme lakkekoerteks. Miks, ei mäleta enam keegi, ent üks neist on Liisa. Lapsepõlves vanavanemate seltsis veedetud koolivaheaegadel meeldis rannatüdruku elu talle sedavõrd, et side paigaga ja sinasõprus merega püsisid ja kodugi sai sinna rajatud. Kui Leesi pood 2008. aastal suleti, otsustas nooruke Liisa sellele uuesti elu sisse puhuda. Imetlen tema ettevõtlikkust ja julgust. Majandamine, et ikka ots otsaga välja tulla, ja muud mured nõudsid vaprust küll. Samas andsid need karastava õppetunni ja kogemuse, sest külapoodniku argipäevad ja elu rannakülas pole sugugi hallid ja igavad. Südil Liisal jätkus toimekust veel Kolga mõisas restorani avamiseks ja külavanemaks olemiseks. Kohati tajusin loos ka mõrkjaid, nö südamelt ära ütlemise noote.  Kuna olen Lahemaa õhku v