Helga Pärli-Sillaots "Tee viib järveni"
Suvitusomaanis, mis viib kolmekümnendatesse, jagub suvitusmeeleolu, suvesoojust ja muudki veel. Eakas professor Peeter Karste sõidab oma noore lauljannast abikaasa Helega järveäärsesse suvepansionaati kesk kaunist loodust. Üllatuslikult selgub tõsiasi, et seal suvitab ka professorihärra eelmine abikaasa Noora, kes samuti lauljanna. Noora võõraspoeg Martin oli koolipõlves Hele austaja. Nüüd kandideerib Martin kohaliku koguduse pastoriks. Samas kohtutakse veel kimbatuses neiu Leidaga, kelle endale teenijaks palganud pere ei jõuagi maale. Leida meeldib Kallele, aga...
Kuuekümnele lähenev Peeter tunnetab, et ei suuda poole noorema elurõõmsa ja suhtlemisalti abikaasaga kõiges sammu pidada. Parimates aastates Hele austab Peetrit väga, aga ta hing ihkab veel midagi. Kui kohale ilmub noor ja elujõus Martin saab Hele särada. Tõe ja õiguse kehastusena näeb ja kuuleb kõike Peetri ekskaasa Noora. Ja Leida-Kalle suhegi kulgeb kui sõit künklikul teel...
Tegelaste keerulistes suhetes pole tegelikult midagi uut, nii vahel oli ja on. Meeldis, et igaüks "mängis oma rolli" kenasti välja, kaasa arvatud koerad ja kass. Mul igatahes tikkus lugedes pilt ja kujutlus loost lavastusena silme ette. Sümpaatselt kõlas väheke vanamoodne ja ajale kohane eesti keel. Samuti tundus nagu päris maakoha miljöö, kus esindatud küla koorekiht oma kivisse raiutud seisukohtadega. Dramaatilise maiguga puhkuselugu võiks vabalt sobituda tänasessegi päeva. Andis ivake mõtlemist armastuse, hoolimise, nooruse ja vanaduse üle ka. Õdus lugemine oli!
PS Kurva saatusega kirjanik Helga Pärli-Sillaots jõudis oma eluajal avaldada kaks romaani. Ta suri veremürgitusse vaid 27-aastasena vähem kui kuu pärast poja sündi. Helga abikaasa ja lapse elu lõppes Siberis. See lugu, tema kolmas romaan, pälvis 1939. aasta Päevalehe romaanivõistlusel II auhinna ja ilmus peale autori lahkumist.
.jpg)
Kommentaarid
Postita kommentaar