Talvest kevadel
Oma esimest loetud raamatut ma ei mäleta. Suurpäev oli see, kui ema saabus pärast tööd koju vast ostetud raamatutega. Minu teadlikus lapsepõlves, 60. aastate lõpul oli korraliku lektüüriga raamaturiiul pea igas peres, kus lugemine au sees oli. Või ka seal, kus väga ei loetudki. Raamatute ostmine oli tava ja raamatud olid odavad. Mäletan kodus remondiaegset segadust. Ema lappas Oskar Lutsu kogutud teoseid ja küsis, kas „Kevadet“ lugenud olen. Ei olnud. Käisin siis 4. klassis. Mäletan uhket tunnet, et nüüd hakkan lugema juba midagi, mis suurematele mõeldud. Kahvatukollakate ümbriskaante sees koorus roheline tekstiilköitega raamat. „Kevade“ jäi mõneks ajaks minu lemmikraamatuks. Siis linastus samanimeline film. Südame põksudes läksime õega käest kinni hoides sovhoosi klubisse „Kevadet“ vaatama. Nüüdse kultusfilmi teksti oskab praegu iga keskikka jõudnu peast tsiteerida. „Kevade“ lugemisele järgnesid „Suvi“, „Tootsi pulm. Äripäev“ ja muud teosed. Aastaid hiljem ka „Sügis“. 2019. aasta...