Postitused

Kuvatud on kuupäeva mai, 2020 postitused

Talvest kevadel

Kujutis
Oma esimest loetud raamatut ma ei mäleta. Suurpäev oli see, kui ema saabus pärast tööd koju vast ostetud raamatutega. Minu teadlikus lapsepõlves, 60. aastate lõpul oli korraliku lektüüriga raamaturiiul pea igas peres, kus lugemine au sees oli. Või ka seal, kus väga ei loetudki. Raamatute ostmine oli tava ja raamatud olid odavad. Mäletan kodus remondiaegset segadust. Ema lappas Oskar Lutsu kogutud teoseid ja küsis, kas „Kevadet“ lugenud olen. Ei olnud. Käisin siis 4. klassis. Mäletan uhket tunnet, et nüüd hakkan lugema juba midagi, mis suurematele mõeldud. Kahvatukollakate ümbriskaante sees koorus roheline tekstiilköitega raamat. „Kevade“ jäi mõneks ajaks minu lemmikraamatuks. Siis linastus samanimeline film. Südame põksudes läksime õega käest kinni hoides sovhoosi klubisse „Kevadet“ vaatama. Nüüdse kultusfilmi teksti oskab praegu iga keskikka jõudnu peast tsiteerida. „Kevade“ lugemisele järgnesid „Suvi“, „Tootsi pulm. Äripäev“ ja muud teosed. Aastaid hiljem ka „Sügis“. 2019. aasta

Kaotatud ja leitud

Kujutis
Mulle meeldib lugeda ajaviitekirjandust. Meeldivad nn panoraamromaanid, mille tegevustik kandub läbi aastakümnete tänapäeva või on muul moel läbi põimunud. Põnevusega loen haaravaid krimilugusid. Ajalooga seotud taust on raamatule boonuseks. Ei meeldi emotsioonidest ja verest nõretavad, kuid sisult tühjad ja sündmustevaesed raamatud. Eelistan, et see, mida loen, on usutav ja võimalik. Kindlasti peaks hea raamat kandma moraalset tarkusetera. Valin lugemiseks ajaviiteraamatuid, sest igapäevaselt õpikute ja töövihikutega töötades tuleb enamasti jääda konkreetse teema juurde ja olla ratsionaalne. Minu lugemisvara aitab mul minna kaugemale argirutiinist. Lugemisvara otsingul sattusin „Apollo“ raamatupoes kirjastuse „Eesti Raamat“ poolt välja antud sarjale „Tõlkes leitud“. Sarjas on seni avaldatud üheksa raamatut. Esimesena ilmus kirjanik Ruth Hogani „Kaotatud asjade hoidja“. Anthony abikaasa Therese sureb. Samal päeval kaotab ta naise poolt kingitud talismani- armulauamedaljoni. A

Mina, raamatud ja Pippa

Kujutis
Märtsis kohutas kogu maailma koroonapandeemia ettearvamatu levik. Segadus ja inimkonna mure oleviku ja tuleviku pärast muutis paljutki. Inimesed olid sunnitud sulguma oma kodudesse ja piirama suhtlust. Paljudele oli see vajalik, et olude tõttu ometi aeg maha võtta ... Nii minagi, kodus arvuti taga distantsilt edasi töötades, hakkasin oma mõtteid korrastama, nautides saabuvat kevadet nii koduaknast kui pikkadel jalutuskäikudel. Sain aru, et tegelikult olin läbipõlemisest vaid millimeetri kaugusel. Või ehk oli see läbipõlemise protsess minus juba mõnda aega vaikselt nagu tuha all hõõgunud… Raamatud on mind elus alati aidanud. Hea raamat vabastab pinged, annab ajaviidet, elamusi ja mõtlemisainet. Armastan raamatuid. Just armastan. Armastan nende välimust, lõhna, lugusid, mida raamatud endas kätkevad, seda, et keegi on nad kirjutanud sisemise soovi ning tunde ajel ja pühendumusega. Olen raamatusõltlane, raamatute isiklik omamine annab mulle turvatunde, lugemine võimaluse osaleda kõr