Talvest kevadel

Oma esimest loetud raamatut ma ei mäleta. Suurpäev oli see, kui ema saabus pärast tööd koju vast ostetud raamatutega. Minu teadlikus lapsepõlves, 60. aastate lõpul oli korraliku lektüüriga raamaturiiul pea igas peres, kus lugemine au sees oli. Või ka seal, kus väga ei loetudki. Raamatute ostmine oli tava ja raamatud olid odavad.

Mäletan kodus remondiaegset segadust. Ema lappas Oskar Lutsu kogutud teoseid ja küsis, kas „Kevadet“ lugenud olen. Ei olnud. Käisin siis 4. klassis. Mäletan uhket tunnet, et nüüd hakkan lugema juba midagi, mis suurematele mõeldud. Kahvatukollakate ümbriskaante sees koorus roheline tekstiilköitega raamat. „Kevade“ jäi mõneks ajaks minu lemmikraamatuks. Siis linastus samanimeline film. Südame põksudes läksime õega käest kinni hoides sovhoosi klubisse „Kevadet“ vaatama. Nüüdse kultusfilmi teksti oskab praegu iga keskikka jõudnu peast tsiteerida.

„Kevade“ lugemisele järgnesid „Suvi“, „Tootsi pulm. Äripäev“ ja muud teosed. Aastaid hiljem ka „Sügis“.

2019. aastal taas ilmunud „Talvet“ lugesin esimest korda ühekskümnendatel. Midagi sellest esmakordsest lugemisest ei meenu. Kui uuesti ilmunud „Talve“ endale soetatud, leidis ta koha minu öökapil. Nii õhtuti enne uinumist teda lugema hakkasin: väljas tuul, vihmasadu, toas mõnus soojus ning vaikus ja raamat „Talve“. Rahulik mõtisklus ja meenutus inimesele, kes on  raamatu tegelaste eas. Arno, Teele, Kiire, Tõnissoni ja teiste tegelaste käekäik läheb korda justkui sugulaste või heade tuttavate oma. „Talve“ on arvatavalt üleskirjutatud Arnold Karu poolt, Oskar Lutsu märkmete ja pooliku käsikirja põhjal. Raamatust õhkub lugupidamist tegelaste, raske maatöö ja sellele pühendumise vastu. „Talve“ on punkt Paunvere lugudele ja minu arvates väärikas kummardus vanameister Lutsule.

Kass Pippale meeldivad ka kõik neli aastaaega, sest ta on toakiisu. Nurr-nurr! Näu!

  🐾