Pille raamatu ja kassiga

Minu esimesed Haapsalu külastused toimusid kooliajal klassiekskursioonidega ja väljasõitudel sugulastega. Tol ajal ja sellises vanuses olid olulised liivane rand,  jäätisesöömine ning lõbus seltskond. Tänaseks on veel olulisemaid elamusi  lisandunud. Kui tütar Kadri oma kodu ja pere Haapsallu rajas, sai Haapsalust natuke ka minu kodulinn.  Haapsalul on minu jaoks kaks nägu: talvine ja suvine. Talvel on Haapsalu vaikne ja morn. Suvel aga sõbralik ja valgusküllane isegi siis, kui päike on pilvede taga. Kuurortlinnale kohaselt on siis linnakese tänavad täidetud melu ja liikumisega. Palju on kohvikuid ja söögikohti, mis on armastatud linna külaliste poolt.  Kõikjal õitsevad suvelilled, mis oma säravate värvidega kaunistavad peenraid, aknaid, rõdusid ja terrasse, luues piltpostkaardiliku ilme. Eramute  aiakesed upuvad rohelusse ja lõhnavasse õitevahtu. Vanad ehitised on Haapsalus väga korras ja pakuvad meeldivat vaatepilti. Väärikas vanuses majad ja uued hooned sobituvad kenasti kõrvuti. In

Hiljuti lugesin Sofia Lundbergi raamatut "Küsimärk on pool südant". See lugu on taas sarjast "Tõlkes leitud". Elin on edukas fotograaf NewYorgis. Ta on abielus Samiga ning neil on 17-aastane tütar Alice. Elin on väga pühendunud oma tööle ja tundub, et see on sageli tema jaoks tähtsam kui kõik muu. On veel miski, mis väga tugevalt puudutab tema lapsepõlve, millest Elin kunagi oma mehele ja tütrele rääkinud pole. Ühel päeval leiab ta postkastist kaardi oma lapsepõlvesõbralt. Taas meenub Elinile minevik 30 aastat tagasi ning teda haarab rahutus, millele ei suuda leevendust anda ka Sam ja Alice. Õhus on nii palju küsimärke. Elini tee viib ta teisele poole maakera, Rootsi, kust ta pärit on... Teadmatus ja süütunne on koorem, mida mõnikord endaga kaasas kantakse. Vahel on tundeid sõnadesse vormida keerulisem, kui neid enda sees hoida...Tõde selgub alles siis, kui julgetakse astuda samme mõistmiseks ja suhtlemiseks ... "Küsimärk on pool südant" on haarav lugu e

9. juunil sai minu vanim lapselaps Lisbeth 10-aastaseks. Sünnipäevakingiks oli kingikotis kaks raamatut: A. Kivirähki „Tont ja Facebook“ ja „ Illustreeritud ajalooatlas lastele“. Esimese raamatu saamine oli tema kindel soov, teiseks soovis ta midagi, mis räägib ajaloost. Olen loonud oma lastelastele sünnipäevakingitusi tehes traditsiooni-kingin ainult raamatuid. Siiani on kõik kingitud raamatud rõõmuga vastu võetud. Soovitan sellist tava teistelegi vanavanematele. Raamatute valik meie poodides on väga suur: leidub nii tüdrukutele kui poistele ning erinevas vanuses lastele mõeldud raamatuid. Minu jaoks on head raamatut ka kergem osta kui mänguliseks tegevuseks mõeldud vidinat või asja.  Raamat on ilus. Raamatul on väärtus. Raamatusse saab kirjutada pühenduse, millisel puhul ja millal see kingitakse. Nii saab raamatust väärtuslik and, mille abil saab tulevikus meenutada möödunud aegu. Raamat elab kauem kui inimene. Raamatuid ostes tuleb teha paraku valik. Ise olen püüdnud osta sell

Vikerkaaremaal on alati valge, päeval päike soe ja helge. Öösel kuu annab valgust, oodates uue päeva algust... Vikerkaaremaal on mõnus ja õdus, just nagu päris enese kodus. Mured ja valud jäid selja taha, elu kiirteelt Sa astusid maha ... Vikerkaaremaal on avar vaade vaikse ja harda muusika saatel. Näed, kuuled ja vaatad alla, isegi siis, kui vihma kallab ... Puhka rahus, armas isa, vanaisa ja vanavanaisa!         🐾