Narine Abgarjan "Inimesed, kes on alati minuga"
Narine Abgarjan "Inimesed, kes on alati minuga" Tänapäev 2026, tõlge Erle Nõmm, 301 lk Narine Abgarjani "Simon" meeldis mulle väga. Nüüd võtsin käsile tema raamatu, mille puhul juba pealkiri tõotas lugemiselamust... Lugedes võrratuid olustikukirjeldusi kujutlesin silme ees vaheldumas dokumentaalkaadreid Armeeniast. Kõikjal mäed, teravatipulisd pühakojad, lihtsad majad, rohelised põllulapikesed, rohkesti viljapuid... Ja armeenlased ise oma kommete, uskumuste, elu-olu ja keerulise minevikuga. Milleta lugu poleks. Kolmeteistkümnest omavahel seotud jutust saab ühe suure perekonna saaga. Enamik neist areneb väikese lapse ehk Tüdruku silmade ja mõtete kaudu. Lapse kombel ja kaitstuna vanemate, vanavanemate ja arvukate sugulaste poolt õpib ta maailma tundma, mõistma ja suhtlema, kogedes enda ümber armastust ja hoolimist. See, et lapse kasvatamiseks on tarvis tervet küla, ei vaja siin tõestust. Ka teispoolsusesse lahkunud lähedased osalevad tema kasvamisel, sest nende mäle...