Oyinkan Braithwaite "Tütarde needus"

Oyinikan Braithwaite "Tütarde needus"

Tänapäev 2026, tõlge Sash Veelma, 407 lk

#39 2026

Romaan viib tänapäeva Nigeeriasse, tagasivaadetega üheksakümnendatesse ja lähiminevikku.

Ebunil sünnib samal päeval tütar Eniiyi, kui toimuvad tema tädi Bunmi tütre Monife matused. Kõik märkavad pisikese Eniiyi hämmastavat sarnasust Monifega. Näib nagu oleks beebi tulnud siia maailma Monife asemele. Eniiyi eest hoolitsevad Ebuniga koos nii Bunmi kui vanaema Kemi. Niiviisi kolme naise kasvatades ta sirgubki.

Paraku painab Faloduni pere naisi põlvest põlve kantud uskumus tütarde needusest, et ükski mees nende ellu teed ei leia ja kui nii juhtubki, siis ei too see õnne ega rahu.

Eniiyist saab võluv noor naine ja ta armub, teadmata kas suudab murda needuse ettemääratuse...

Lugedes kangastus kohe aafriklastest tegelaste särav nahavärv, keerukad soengud, lumivalged hambad naeratavas näos päikese ja kõrvetava kuumuse taustal. Sisult ja miljöölt oli lugu üpris euroopalik ja erilise eksootikata. Kui just ebausu kummardamine välja arvata, mis Mustal mandril tänaseni levib. Kurb, kui veel 21. sajandil mürgitab sügav ebausk (kellelegi usk) elusid. Samas võib mitteuskujale ümbritsevast maagiavaakumist välja murdmine olla pea võimatu. Ebausu kammitsates armastus, teispoolsusesse lahkunud inimese varjus elamine ja vanemate otsustamine laste õnne üle loo keskmes ongi.

Romaani puhul oli huvitav ja köitis, et teemade poolest erineb see varem loetud tänapäeva raamatutest. Just ebausklikud veendumused tegid loo reaalselt hoomatavaks või vähemalt hästi usutavaks ilukirjandusteoseks. Ka jutustatakse nii empaatiliselt, et mõtted jäid lugemise juurde lugemispausidelgi. Rääkimata tegelastest, kellele kogu hingest kaasa elasin...

Väga-väga paeluv nukra auraga raamat, üks neist, mis jääb meelde kauemaks! 

 🐈