Pille raamatu ja kassiga

Koer on inimese parim sõber. Kõik koeraomanikud kindlasti nõustuvad selle ajatu lausega, mille autorit keegi enam ei mäleta. Väike peagi kolmene Mia Helene ütleb, et tema kõige parem koer-sõber on Lotte. Tõenäoliselt on Eestis palju sellenimelisi perelemmikuid. Mia Helene mõtleb aga koeratüdruk Lottet kirjanik Andrus Kivirähki ja kunstnik Heiki Ernitsa Leiutajateküla Lotte lugudest.  Leidlik, vahva ja rõõmsameelne koeratüdruk Lotte ja teised külaelanikud on lasteaia ja algkooliealistele lastele tuntuks saanud läbi raamatute-õpikute, multifilmide ja etenduste. Fantaasiarikkad ja lõbusad seiklused annavad mõtlemisainet ka täiskasvanutele. Lotte lugude tegelased on ju kõik nagu inimesedki oma vooruste ja nõrkustega.  Käisin tütarde ja nende peredega ära ka päris Lottemaal. Lisbeth ja Kristjan olid seal varemgi käinud ja jagasid oma positiivseid emotsioone. Muidugi on Lottemaast Pärnumaal  päris palju juttu olnud ajakirjanduses. Kujutasin ette, et see võib olla vahva paik, kus mudilastele

Kadri kass Sofi ja punase märkmikuga naine Kel ei tuleks vahel tahtmist piiluda kateteta akendesse?! Mõtelda, kes seal võiks elada, mis seal parajasti toimub. Aknad on erinevad: mõned on minimalistlikud: lihtsa   ruloo või kõrvale lükatud kardinaga, teisel aknal on rikkalikult toa- ja isegi köögiviljataimi. On uhkeldavaid aknaid ja tagasihoidlikke aknaid. Kusagil peseb silmi kass või isegi kaks. Seal seisab laps akna ligiduses, võib- olla kedagi koju oodates. Aken on maja silm. Nagu aknadki, on majad erinevad ….. Akna taga on kellegi kodu. Kodu on kellegi kindlus. Kell 2 öösel rünnatakse  koduukse juures Laure`i ja röövitakse tema käekott, milles on kodu võtmed. Keset ööd tänavale jäänud naine leiab öömaja vastasmajas asuvas hotellis. Hotellitoas avab ta   akna ja räägib oma kass Belphegoriga, kes istub teisel pool tänavat   kodu aknal.   Nii algab raamat „Punase märkmikuga naine“sarjast „Tõlkes leitud“, autor Antoine Laurain. Raamatupoe omanik Laurent leiab hommikul lillakashall

Kui on soe ja päikeseline suveilm, siis on patt sellest mitte kirjutada. Armastan kevadet: looduse tärkamine, õrn rohelus, kirkad päikesekiired ja lindude sädin on talvest väsinud hingele tõeline kosutus. Naudin aga suve: soojust, valgust ja vabadust. Pikad suvehommikud panevad aja justkui vaiksemalt edasi liikuma. Avatud rõduuksest on kuulda varahommikuste tööle minejate sammud ja vaikne autode käivitamine. Sinna vahele mahuvad lühikesed tukastushetked ja mõtted, et mul ei ole kuhugi kiire: võin veel viivitada ja võtta suvehommikust viimast! Ärgates naudin igat kohvisõõmu päikeseküllasel rõdul. Eriti mõnusad on suvehommikud tütarde ja nende perede seltsis. Muidugi on põhjamaa suvi heitlik, sageli tuleb leppida jaheduse, tugeva tuule ning sajuhoogudega. Kosutav vihm pärast kuumalainet on aga looduse poolt antud nauding! Suvel on tore saada lugemisrõõmu raamatust, mille tegevus toimub samuti suvel. See justkui kinnitab suve olemust ja kohalolekut.  "Suvitusromaani" sarja teine