Pille raamatu ja kassiga

Elina Backman "Kui jäljed kaovad" Varrak 2024, tõlge Eva Velsker, 416 lk 69/2024 Sarja esimesest osast "Kui kuningas sureb" tuttavad kriminaalkomissar Jan Leino ja läbipõlemisest toibuv ajakirjanik Saana Havas on paar. Pärast ühiselt veedetud puhkust ootab Jani ees mõrvajuurdlus. Leiti noore mehe surnukeha, kes üsna tõenäoliselt ise elust ei lahkunud. Saana asub taas tööle ja juba esimesel päeval saab teada, et kadunud on ta töökaaslase noorem vend. Saana otsustab oma taskuhäälingu kaudu otsingutele kaasa aidata. Selgub, et nii mõrvatu kui kadunud noormees tegid dokumentaalfilmi Lammassaarel elutsevast erakust. Asjaolusid lisandub, paraku ka mõrvasid... Mitmekihilises loos hargnevad mitmete tegelaste mõtte- ja vaatenurgast esmapilgul täiesti erinevad ja vahelduvad liinid: parasjagu toimuv uurimine ehk olevik, minevikuepisoodid mingi aeg enne kuritegusid ja psühhoterapeudi vestlused ühega tegelastest. Huvitav oli jälgida, kuna ja kuidas need tasapisi üksteisele lähe

Arthur Conan Doyle "Sherlock Holmesi lood I" Varrak 2022, tõlge: E. Heinaste, K. Kaer, V. Pedajas, A. Tann; 599 lk 68/2024 Esimest korda kohtusin Arhur Conan Doyle`iga varateismeeas läbi raamatu "Baskerville`ide koer" (1973), mille kaanepildil metsik lõukoer. Nimiloos leidus toona minu jaoks ohtralt kõhedust ja põnevust. Siiani mäletan, kuidas sumedal ja vaiksel augustiõhtul akna taga tirtsud siristasid ja mina pinevusega lugesin. Sealt mu krimihuvi alguse saigi.  Viit lugu siin: "Etüüd punases", "Nelja märk", "Sherlock Holmesi seiklused", "Sherlock Holmesi memuaarid" ja "Baskerville`ide koer" lugesin nüüd uuesti päris pikalt, aeg-ajalt ja vahepalaks teistele raamatutele. Sellist elevust muidugi enam ei tundnud kui aastaid tagasi. Parasjagu tuli tuttavat ette, ent oli sedagi, mis aja jooksul ununenud või mis üldse ei meenunud, nii et lugusid nautisin ikka täiega. Lugedes kangastusid vene filmisarjast nähtud Sherlock

Karin Alvtegen "Vari" Eesti Raamat, Delfi Meedia 2023, tõlge Mari Jesmin, 295 lk 67/2024 Nobeli preemia laureaadist kirjanik Axel Ragnefeldt on paljude menuraamatute autor. Insulti põdenud eakas Axel pole enam võimeline kirjutama, kuid aupaiste ja kuulsus tema ümber ei tuhmu. Kirjaniku loomingu haldamisega tegeleb ta poeg Jan-Erik, kes senise elu elanud isa edusammude varjus. Nagu ka Jan-Eriku ema Alice, naine Louise ja tütar Ellen. Kõik nad püüavad esitleda ja hoida klantspilti lugupeetud kirjanikust ja ideaalperekonnast, mida tegelikult pole olemas. Pärast pere endise majapidaja Gerda Perssoni surma saavad ilmsiks räiged saladused, reetlikkus, valed... Tegu on psühholoogilise krimisugemetega romaaniga või isegi kergema põnevikuga. Kurjust ja kuritöid jagub siin omajagu, nii füüsilises kui moraalses mõttes.  Lugu oli sünge, kurb, masendav. Selles polnud raasugi helgust, aga lugemine oli hästi haarav. Väga meeldis autori sõnaseadmine: rahulik, samas kõnekas. See pani teda &qu

Anthony Horowitz  "Sõna on mõrv" Tänapäev 2023, tõlge Sash Veelma, 392 lk 66/2024 Minu tutvus Anthony Horowitziga, arvestades tema viljakat loomingulist karjääri, on olnud pigem põgus, ent meeldiv. Loetud raamatuid  "Harakamõrvad"  ja  "Kuulillemõrvad"  soovitan iga kell. Nähtud teleseriaale "Midsomeri mõrvad" ja "Hercule Poirot" samuti, kuigi ei usu, et leidub keegi, kes neid vähem, kui kaks korda näinud on... Teadagi oskab Horowitz üllatada. Selles loos, olles minajutustaja, on autor üks peategelastest. Muidugi on siin juttu tema loometööst, selle köögipoolest, filmimaailma suurkujudest jne, mis osavalt ja vast ka natuke edevalt raamatusse kirjutatud.  Ühel päeval teeb Daniel Hawthorne, endine politseiuurija, kes tegutseb mõrvajuurdluste konsultandina, Horowitzile ettepaneku kirjutada raamat mõrva uurimisest. Keskse tegelasena peaks raamatus figureerima vaheda mõtlemise, kuid keerulise loomuga ja enesekeskne Hawthorne ise. Mõrv on rea

Anthony Doerr  "Pilvekägula" Pegasus 2022, tõlge Marge Paal, 528 lk 65/2024 Ajatus romaanis kohtuvad ajalugu, ulme, fantaasia ja reaalsus. Uudishimulik ja terane Anna elab 15. sajandi Konstantinoopolis. Tüdruk õpib lugema ja leiab iidse raamatu, milles lugu Aethonist, kes igatseb muutuda linnuks ja lennata unistuste taevaparadiisi Pilvekägulasse. Väljaspool müüri on linna ründajate hulgas kodust kaugele viidud huule- ja suulaelõhega külapoiss Omeir. Anna ja Omeir kohtuvad...  20. sajandil harjutab sõjavangina kreeka keelt õppinud kahekskümnendates Zeno ühes Idaho raamatukogus lastega näidendit Aethoni loo põhjal. Samasse peidab pommi autistlik teismeline Seymour, kes valutab südant looduse mõtlematu hävitamise pärast... Tulevikus on Konstance jäänud üksi tähelaevale Argos. Tema pole planeedil Maa kunagi käinud. Tüdruk meenutab isa jutustust Aethonist... Lugemist alustades tundus, et ühe raamatu kaante vahele on kirjutatud mitu erinevat lugu. Tekkis isegi mõte, kas ja kuidas n

Margus Luik  "Elu Elisabethiga" Hea Lugu 2024, 192 lk 64/2024 Romaani "Sulnis Saara"  ka eraldi loetav järg viib esimese eesti aja lõpu Tallinna ja Haapsallu. Mark Stendi suveromanss noorukese Saaraga jääb minevikku. Mark abiellub imelise Elisabethiga ja neil on pisike poeg Oskar. Ajakirjanikuna töötades unistab ta oma teise romaani väljaandmisest. Marki elu on vägagi korras, aga vahel tabab teda vabaduseihalus. Parajasti töötab toimetuses sümpaatne sekretäripreili, kelle võlu tekitab Markis kiusatusi. Tagatipuks kohtub ta perepuhkusel Haapsalus taas Saaraga, kes pole siiski jäädavalt ununenud... Püüdsin Marki mõista, aga ega ma tegelikult temast sotti ei saanud. Iseendaga kimpus mehe sisemonoloogid venisid ja panid mind ohkama. Aga selline see Mark kord juba oli, kirjanduslik tegelane, kelle puhul ei peagi kõik meeldima.  Hästi nostalgiline ja usutav tundus kolmekümnendate aastate lõpu miljöö. Kui võrdlen seda vanaemadelt ja mujalt kuulduga, siis nii see vast oligi

Tiia Pärnaste "Hiireke Piiks ja konnake Krooks" Hea Tegu 2024, pildid Krislin Jalakas, 48 lk 63/2024 Aitäh autorile raamatu eest! Luuleraamatu suviselt rõõmus kujundus püüdis mu pilku ja meelitas lehekülgi keerama. Piltidelt vaatasid vastu muhedad sulelised, käpalised ja mutukad, kellega oli lugedes vahva tuttavaks saada.  Lihtsad ja jutustavad luuletused on kui lühikesed muinaslood, milles palju lõbu ja nalja, ent riidu ja tüli mitte raasugi. Toredad tegelased mängivad ja toimetavad parimate sõpradena, kus üksteise erinevused pole üldse teema ja kõik mured leiavad lahenduse.  Mu lemmikluuletus kõneleb loomalastest, kes igasuguse ilmaga õuemänge naudivad. Lustlik salm tuletas meelde oma lapsepõlveaega keksu mängimise, kiikumise, muidu hullamise ja möllamisega... Soovitan raamatukest õues värskes õhus lugeda. Nii võib vast isegi mõnd luulelugude tegelast ümbruses märgata! 🐾

Indrek Hargla  "Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat" Raudhammas 2017, 558 lk 62/2024 Apteeker Melchiori sarja kuues osa, a nno Domini 1433. Varsti pärast seda, kui Tallinnat on laastanud suur tulekahju, saab Melchior Wakenstede Lübeckist noorelt Melchiorilt läkituse. Selles seisab hoiatus linna tulnud ohtlikust mehest, keda hüütakse Gotlandi kuradiks.  Samal ajal kutsutakse Melchior sureva kaupmehe juurde, kelle viimaseks sooviks on, et apteeker lahendaks ühe vana veretöö saladuse. Ainsateks abivahenditeks saab ta mehelt  seitse hõbesõlge, muus osas suriija sonimine mingeid vihjeid ei anna. Melchior on kindel tõe leidmises, võtku aega, kui palju kulub. Uurimise käigus ärkavad vanad patud varjusurmast ja kurjus näitab oma tõelist palet. Noorel Melchioril, kes isale teadmata on astunud salamõrtsukate vennaskonda, on Lübeckis oma asjad ajada... See raamat kulges mulle väga meeldinud eelnevate tuules. Loen Melchiori lugusid juba teist korda ja aina rohkem neid naudin. Imetlen, ku

Mika Keränen  "Kuldne Lurich" Kirjastus Keropää OÜ 2014, pildid Marja-Liisa Plats, 148 lk 61/2024 Tänud autorile raamatu eest! Nonii, salaseltsi Ramps kuues juhtum Supilinnas...  Seekord kutsutakse noored detektiivid Eesti Spordimuuseumisse, sest varastatud on jõumees Georg Lurichi kuju. Keegi lahkus puhtast kullast valmistatud 36 kilo kaaluva taiesega teadmata suunas, kusjuures majas on videovalve ja alarmiga turvasüsteem. See teeb rampslased nõutuks, ühtki niidiotsa, mis vargani viiks ei näi olevat. Aga nad otsivad maa alt ja maa pealt. Kes otsib, see ka leiab. End sarja eelnevates osades tõestanud detektiivihakatised hoiavad jätkuvalt taset. Lahedalt jutustatud Supilinna salaseltsi lugu oli sama tore lugeda kui eelmisigi. Seiklusliku põnevuse kõrval leidus siin ka õpetlikku ja harivat. Lugejate sihtgrupi seas võib vabalt olla neid, kes ei tea midagi Eesti vägilasest Georg Lurichist. Kohe kindlasti väärib külastamist Baltimaade suurim spordimuuseum, millest ainult kuulnud o

Charlotte Weitze  "Rosaarium" Varrak 2024, tõlge Eva Velsker, 415 lk 60/2024 Oli see vast köitev raamat, kätkedes endas nii perekonnasaagat 19. sajandi lõpust tänapäevani kui lugu inimese ja looduse suhtest. Romaani kolme osa keskmes on perekonna erinevate põlvkondade liikmed, kellesse on vereliini pidi juurdunud side taimedega. Elusa looduse osadena põimuvad nende elud kohati muinasjutuliselt ja müstiliselt. Loodusega seonduvad teaduslikud killud: taimede põlvnemine, liikide eripärad jne haakuvad hästi loomulikult looga, olles kõike muud kui kuivad ja igavad. Muidugi on teemaks inimese ja inimese eripalgeline suhe. Sisult ütlemata sügav lugu on triiki täis sõnumeid ennast looduse krooniks pidavale inimesele. Väga võlus lihtne, poeetiline, aga kirglik jutustamislaad.  Romaan andis mõtisklemist, tekitas ka küsimusi ja on üks mu viimase aja omapärasemaid lugemiselamusi.  🐾