Anthony Horowitz "Sõna on mõrv"
Minu tutvus Anthony Horowitziga, arvestades tema viljakat loomingulist karjääri, on olnud pigem põgus, ent meeldiv. Loetud raamatuid "Harakamõrvad" ja "Kuulillemõrvad" soovitan iga kell. Nähtud teleseriaale "Midsomeri mõrvad" ja "Hercule Poirot" samuti, kuigi ei usu, et leidub keegi, kes neid vähem, kui kaks korda näinud on...
Teadagi oskab Horowitz üllatada. Selles loos, olles minajutustaja, on autor üks peategelastest. Muidugi on siin juttu tema loometööst, selle köögipoolest, filmimaailma suurkujudest jne, mis osavalt ja vast ka natuke edevalt raamatusse kirjutatud.
Ühel päeval teeb Daniel Hawthorne, endine politseiuurija, kes tegutseb mõrvajuurdluste konsultandina, Horowitzile ettepaneku kirjutada raamat mõrva uurimisest. Keskse tegelasena peaks raamatus figureerima vaheda mõtlemise, kuid keerulise loomuga ja enesekeskne Hawthorne ise. Mõrv on reaalselt juba toimunud. Kuulsa näitleja rikas ema Diana Cowper külastas hiljuti matusebürood, et korraldada omaenda matused. Kuus tundi hiljem leiti ta surnuna, kägistatud kardinanööriga oma kodu elutoas. Horowitz võtab ettepaneku vastu ja Hawthorne ning tema asuvad kaasaegsete Sherlock Holmes`i ja doktor Watsonina juhtumit lahendama...
Mulle meeldisid nii romaani omapärane ülesehitus kui keerdkäigud, huumor, sarkasm, üllatusmomendid. Tegevuse küllalt rahuliku kulgemise juures ei teadnud kunagi, mis järgmisel leheküljel ees ootab. Mis näis must, polnud seda sugugi, ka valge oli hoopis muud tooni. Lugu oli nagu vana hea klassika, aga värskemal ja värvikamal moel. Lugemine läks nii ludinal, et lõpule lähenedes hakkas kahju, et raamat otsa saab. Õnneks on eesti keelde veel üks Horowitzi ja Hawthorne`i sarja osa tõlgitud!
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar