Pille raamatu ja kassiga

Haruki Murakami "Elevant haihtub" Varrak 2022, tõlge Margis Talijärv, 320 lk Jaapani kirjandusest loetud teosed meenuvad omapärase õhustiku, erilise mõttesügavuse ja meeldejäävate tegelaste poolest. Nagu ka mulle väga meeldinud "Norra mets" Haruki Murakamilt.  Alguses püüdsin novellikogus romaaniga tuttavat meeleolu ja sarnasusi leida. Peale esimesi lugusid sain aru, et tegu on pigem erineva teosega. Harjumine võttis veidi aega, aga lugedes hakkasid novellid mind aina rohkem köitma.  Lugude tegelasteks on linlased: naised ja mehed, nii vallalised kui abielus, erinevatelt elualadelt, kes seisavad silmitsi üksinduse, suhteprobleemide ja sooviga oma elule uuenduskuur teha. Väljapääsu otsides leiavad nad iseäralikke, absurdseid ja lausa naljakaid võimalusi. Olemuselt on tegelased inimlikud, sümpaatsed ja panevad kaasa elama.  Väga meeldis fantaasia, julge väljendus ja rutiinivabadus, mida novellides rohkesti leidub. Mu lemmiklooks sai "Vaikus", mille peategel...

Artur Erich "Välgust tabatud" Canopus 2009, 278 lk Perekonnasaaga "Äikese varjud" neljandas raamatus jätkub nelja õe ja nende järeltulijate elu kuuekümnendatel aastatel. Küpsesse ikka jõudnud Greta, Alla ja Meeri kodu on endiselt Tallinnas, ent Olli elab nüüd Ameerikas. Nende täiskasvanud lapsed toimetavad juba ise ja oma arusaamade järgi. Väikesed lapsed, väikesed mured, suured lapsed, suured mured, peab paika siingi. Aga pere hoiab ikka kokku ja üksteist toetatakse. Üheskoos kurvastatakse, kui kellegi maine teekond lõpeb, ja rõõmustatakse, kui kellegi elutee algab... Eesti aeg püsib kõigil selgelt meeles nagu ka sellele järgnenud kannatuste aastad. Leppimine Nõukogude okupatsiooni ja muutunud tõekspidamistega pole kerge, eriti vanemal põlvkonnal. Usaldamatus võimu vastu, kartus ja mineviku varjud püsivad... Väga meeldis autori(te) mõtlik ja leebe sõnaseadmine. Jutustatud on lihtsalt, aga oi kui haaravalt! Muudkui lugesin, keerasin lehekülgi ja varsti oligi raamat ...

Artur Erich "Pärast äikest" Canopus 2008, 321 lk Romaanitsükli "Äikese varjud" kolmandas osas jõuab nelja õe saaga tegevus viiekümnendatesse aastatesse. Vanim õdedest Olli pages okupatsiooni eest Šveitsi. Alla ja Meeri elavad Tallinnas, kuhu naaseb peale 15 aastat Siberis ka Greta. Igaüks õdedest kaotas punase võimu pööretes kellegi kalli. Aga lootus sureb viimasena ja on neidki kellega taas kohtutakse. Nüüd tuleb nõukogude ajaga kohaneda ja hakkama saada, harjuda sootuks teistsuguste väärtushinnangutega. Õdesid puudutavad nii argised elumured kui põlvkondade erimeelsused suhetes oma lastega. Ja ei saa üle ega ümber mineviku tumedatest varjudest, mis asu ei anna ja aina möödunut meelde tuletavad. Raskuste kiuste hoiavad õeksed kokku, olles üksteise jaoks alati olemas...  Raamat tuletas meelde aegu, millest teadmine käib eestlaseks olemise juurde. Väga paelus siinne elulähedus ja äratundmine, nii ilus kui valus. Kui võrrelda loetut kuulduga tegelikkusest, siis loo me...