Artur I. Erich "Saladuste varjud"
Neljast õest on vaid Allale antud päevi näha taasiseseisvunud Eestit. Palju aastaid Berliinis elanud ja kodumaale külla tulnud eaka daami jaoks näib kõik nii teistmoodi ja kujutlustest sootuks erinev. Alla tunneb end suguvõsa tõelise matroonina tahtmatult järgides varem selles rollis kriitika osaliseks saanud õde Ollit...
Romaanitsüklile "Äikese varjud" panin selle ehk kaheksanda raamatu lugemisega punkti. Pikalt pole ühestki saaga osast kirjutanud, sest pole mõtet ümber jutustada sajandi vältel toimunud sündmusi, milles osaleb hulk tegelasi. Soovitan häid raamatuid ise lugeda ja nautida. Aga omaseks said õed, nende järglased ja sugulased mulle küll. Igal oma iseloom, head ja vead. Lugedes tajusin autorite armastust ja hoolivust oma tegelaste vastu ja suhtusin neisse samuti empaatiaga.
Nautisin sarja teist korda. Lugemise juures on tähtis emotsioon, mille raamat annab ja jätab. See on just see, mida ma raamatuid uuesti lugedes tean oodata ja tahan taas tunda. Nagu siin. Leidus rõõmu, kurbust, nostalgiat ja segunenud meeleolusid. Väga meeldisid erinevad ajastud taustana Eestis, mujal ja miljöö, mis usutav, ka äratuntav, osalt endal kogetud.
Romaanides kätkeb kohanemine teistsuguse ühiskonnaga, põlvkondadevahelised erimeelsused, enese otsimine ja leidmine, üksteisest võõrdumine, peretraditsioonide muutumine ja sada muud asja, mis eri aegadel olid ja on edaspidigi.
Õdede ja nende lähedaste ellu süüvides võib sarnast leida iga eestlase suguvõsa loos. Need avalikud või varjatud saladused, sündmused, saatused olid ja on, kas nii või pisut teisiti.
Ühegi tegelasega ma päriselt ei samastunud, pigem mõtlesin vahel nendega sarnaselt, tundes ühtekuuluvustunnet ja kohalolekut siinsamas Eestis või kaugemal.
Hoolimata väikestest apsudest nimede ja asjaoludega viimastes osades kuulub mu poolehoid sarjale. Lood kütkestasid, nii et enne hing rahu ei saanud, kui kõik raamatud loetud olid.
Lugemiseks soovitan sarja peresaagade austajale. Ealisi piire seada ei tahaks, elukogenum lugeja leiab siit enam äratundmist ja mõtisklemist, nooremale avaneb jälle tükike Eestimaa elust minevikus.
Kõigist eelnevatest osadest kirjutan ka: "Enne äikest", "Äike", "Pärast äikest", "Vägust tabatud", "Varjud", "Varjude allee", "Äikese varjud".
🐾
.jpg)
Kommentaarid
Postita kommentaar