Artur Erich "Äike"
See on teine raamat kaheksaosalisest peresaagast "Äikese varjud", mis järg varem loetud romaanile "Enne äikest".
Loo peategelasteks on eelmises osas pere loonud noore seltsidaami Maide ja poesell Hendriku neli tütart. Aja lennates on tegevus jõudnud välja esimesse eesti aega vahetult enne Teist maailmasõda. Kõrgemasse keskklassi kuuluvatel Ollil, Meeril, Allal ja Gretal on nüüd endal pered. Raamatus rullubki lahti nii nende kui teiste pereliikmete elu. On muresid, rõõme, argipäevi, pühapäevi ja omajagu draamat oma aja olude ning tavade taustal. Paraku saabub lõpp kujunenud elurütmile, ühiskondlikule staatusele, unistustele. Baaside leping Venemaaga, natsionaliseerimine, arreteerimised ning nõukogude okupatsioon toovad purustava välgulöögina õdede ellu traagikat...
Haarav tõelähedus ja tegelastes äratuntav eestlaslik loomus, nende inimlikud, justkui reaalsed lood tekitasid minus poolehoidu ja pugesid hinge. Lugemine edenes kiiremini, kui oleksin tahtnud.
Mäletan oma ammulahkunud vanaemasid vahel jutustamas Eesti Wabariigi parimatest aastatest ja sõja algusest. Väga usutav tundus kõik, kui võrdlesin loetut oma meenutustes kuulduga. Ka muus, kui poliiitiline pool kõrvale jätta. Raamatu tegevus lõpeb aastal 1941, et taas jätkuda järgmises osas "Pärast äikest".
Läbi köitva loo kumas, et Erika Esop ja Ira Lember olid lähedased sõbratarid, kelle loominguline koostöö laabus suurepäraselt. Puudusid igasugused märgid, et teose autoreid on tegelikult kaks.
PS Raamatut võib lugeda ka iseseisva loona. Romaan sai III auhinna Romaanivõistlusel 1990.
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar