Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja nõiutud kabel"
Apteeker Melchior lausa hüpnotiseerib mind oma lugudega. Ega enne rahu ei saanud, kui viimane osa ka läbi. Kõiki varasemaid olen väga nautinud ja sellega pole teisiti...
Tallinnas anno Domini 1434 tuleb apteeker Melchiori juurde Tartust pärit pagar, kes kindlalt usub, et tema vend Johannes ei surnud loomulikku surma, vaid uputati. Johannest Melchior isiklikult ei tundnud ja veelgi üllatuslikum on see, et apteeker sai temalt päranduseks keiser Friedrich II ärakirja manifestist aastast 1224. Sellega lubatakse vastristitud eestlastele samasugune vabadus, kui on teistel keisririigi vabadel inimestel. Pärandatud dokumendist ei oska Melchior midagi tarka mõrva kohta välja lugeda. Johannese jäljed juhatavad aga Riisipere mõisani. Veel üks selle mõisaga seotud mees tapetakse varsti Tallinnas. Ja Riisiperest pärit nunn Elsebe põgeneb Püha Miikaeli kloostrist. Mis muud, kui tuleb asja uurida. Nüüd saab auväärt apteeker teada nõiutud kabeli olemasolust...
Lübeckis seikleb ja võitleb noor Melchior, kellelt isa pikkisilmi teateid ootab, salamõrtsukate ja muude vaenlastega enda ja oma abikaasa elu eest...
Mõnus oli jätta olevik natukeseks kõrvale ja lugedes teha ajahüpe vanale Liivimaale. Oli see nii või teisiti, pole võimalik täpselt teada, ent kujutlusvõime abil saab endale luua pildi kaugest minevikust. Arvestades autori uurimuslikku eeltööd, leidub siin fakte ja uskumisväärset. Jutuks olevad paigad eksisteerivad reaalselt ja kõndides Tallinna vanalinnas, tuleb kohe meelde üks või teine lugudega seotud seik. Riisipere on samuti tuttav kant. Lugedes reaalsuse ja fantaasia piiril kulgemine meeldib mulle üliväga ja selles sarja fenomen minu jaoks seisnebki. Keskmes lihast ja luust inimeste sarnased tegelased ning kõige krooniks Indrek Hargla köitev jutustamisoskus! Loo lõpp lubab järge, jään ootama!
Tähelepanek: võõrapärased väljendid võinuks põhjaliku lugeja tarvis joonealustes märkmetes olla lahti seletatud.
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar