Postitused

Kuvatud on kuupäeva detsember, 2021 postitused

Minu lugemise aasta 2021

Kujutis
 Lahkuval aastal 2021 lugesin läbi 71 raamatut. Lugemisplaani ma endale seadnud pole, raamat on alati käeulatuses. Lugemine ja teiste lugemishuviliste muljete jälgimine FB gruppides Lugemise väljakutse ja Raamatusõbrad ning Instagramis on üks minu lemmiktegevusi. Meelisraamatutest pingerida luua oli keeruline, seega on siin aasta 2021 lemmikud suvalises järjekorras koos linkidega postitustele blogis, kust huviline saab ise lugeda, mida loetust arvan:  "Kus laulavad langustid" (D. Owens) ,  "Mälestuste talletaja tütar" (K. Edwards ) ,  "Jaapani armuke" (I. Allende) ,  "Ärevil inimesed" (F. Backman) ,  "Maja mere ääres" (L. Douglas) ,  "Kesköö raamatukogu" (M. Haig) ,  "Kus mets kohtub tähtedega" (G. Vanderah) ,  "Jaanimardika tee" (K. Hannah) , "Kõik su täiuslikkused" (C. Hoover) ,  Daamide õnn" ( E. Zola) ,  "Nõmmeliivatee" (S. Kähkönen) ,  "Kirjad Buenos Airesest" (E. Uus

Viimane aeg on tähed uuesti põlema süüdata

Kujutis
  Aasta viimase raamatu "Viimane aeg on tähed uuesti põlema süüdata" (Virginie Grimaldi, Varrak 2021, 272 lk, tõlkija Pille Kruus) valisin juba romaani ilmumise aegu. Sisetunne ütles, see on mõnus aastalõpu lugu. Varem olen autorilt lugenud raamatut "Küll sa suuremana aru saad", mis väga meeldis.  Anna töötab nõrkemiseni ühes Toulouse`i parimas restoranis. Üliinimlikkuse piirini sunnivad teda rabama igakuised maksed kohtutäiturile. Oma tütreid näeb Anna põgusalt hommikulauas. 17-aastane rahutu hingega Cloe otsustab loobuda oma unistustest, et aidata ema. Tema läheduseigatsus on suur, kuid suhted poistega ei püsi.12-aastane Lily on eraklik ja suhtleb oma rotiga ning usaldab pigem oma päevikut. Nüüd kaotab Anna tagatipuks töö. Asjad on väga sassis. Anna võtaks tüdrukud ja viiks nad kuhugi kaugele... ja seda ta teebki! Haagisuvilaga algab sõit Skandinaaviasse, et olla koos ja  avastada maailma.  Nautisin väga raamatu lugemist. Igihaljad ning inimlikud mured ja rõõmud

Armastus jõuluturult

Kujutis
  Raamat "Armastus jõuluturult" (Jo Thomas, Eesti Raamat 2021, 254 lk, tõlkija Piret Lemetti) on minu jõulukingitus iseendale.  Conniele meeldisid jõulud lapsepõlves, kui ema ja vanaema pühad imeliseks muutsid. Erilised olid jõulud ka siis, kui poeg Sam veel laps oli. Viimasel ajal ei näe ta jõuludes mingit võlu. Connie on toitlustaja vanurite kortermajas ja üksildane. Üks maja asukatest korraldab talle kohtamise kaunil Saksamaa jõuluturul. Connie rooli taga, asub seltskond eakaid väikebussiga teele, kaasas lahkunud jõululembese Elsie tuhk, et sellele seal väärikas viimne paik leida. Kaks asja, üks tee. Nad kõik soovivad kodus toimuvast väikest jõuluaegset vaheldust. Connie on äpardunud netikohtingutest tüdinud ja seekord võtab ta kohtingule kaasa nimekirja tingimustega, millele kavaler vastama peab. Päriselt kohtub ta aga kahe mehega, kes lisaks konkureerivad küpsetusäris... Lugedes tundsin jõululõhnu ja-maitseid, kuulsin jõuluviise ning olin justkui ise selle melu keskel. 

Seltsis segasem

Kujutis
  Kui aega napib ning jõulupinge või aastalõpu väsimus ligi hiilib, on päris mõnus lugeda muhedat ja romantilist raamatut   "Seltsis segasem" (Cathy Bramley, Eesti Raamat 2021, 376 lk, tõlge Ülle Jälle). Lastehoiu asutamine on pärast lahkuminekut Gina jaoks parim otsus. Üüritud armas ja hubane valvurimaja Welcome Cottage häärberi juures on selleks parim paik. Seni on Gina elanud nagu udus, päev korraga. Nüüd tekib tal mõte majake ära osta ning asuda oma tulevikku planeerima. Kuid asjalood muutuvad ja uued omanikud kavatsevad kogu mõisa ära müüa. Ginal tuleb seista enda ning oma sõpradest vanakeste eest, kes elavad häärberis. Mudugi on loo lõpp aimatav, aga teisiti ju ei saakski... Raamatut lugedes tõusevad suunurgad iseenesest ülespoole, sest loo tegelased on üks vahva üksteist toetav sõpruskond. Mõnus oleks nende seltsis kuuma teed rüübata ja niisama lobiseda. Peatükid on mugavalt lühikesed ja rahulikult võib lugemispause teha, et muudele toimetustele pühenduda. Vaatamata v

Postkaart Pariisist

Kujutis
Õhtuse pimeduse aeg on käes. Naabermaja aknalt peegelduvate jõululambikeste värvilises säras langevad aknale lumehelbed. Eemal heidavad peatuva auto tuled valguskiiri. Keegi jõuab koju...  Lõpetasin raamatu "Postkaart Pariisist" (Alex Brown, Pegasus 2021, 330 lk, tõlkija Liina Saarm) lugemise.  Mehe poolt hüljatud Annie tõmbub endasse, viibides enamasti  kodus omaette, kus tunneb, et kindel pind on jalge all. Uute tutvuste otsimine, suhtlemine ja kohtamas käimine jääb unarule hirmust uuesti haiget saada. Kui eakale naabrile Joaniele pärandatakse ootamatult täiesti võõralt naiselt korter Pariisis kaheksateistkümnenda sajandi kivimajas, otsustab Annie mugavustsoonist välja astuda ning sõita  Prantsusmaale asja lähemalt uurima. Ta tunneb põnevust ja elevust sõidu ees. Paksu tolmukorraga kaetud kunagise luksuskorteri seina seest leiab Annie halastajaõena I maailmasõjas Prantsusmaal sõdureid põetanud Beatrice (Trixie) Crawfordi salajased päevikud. Kes oli Trixie ja milline on tem

Piia Präänik ja Sõnasööbik

Kujutis
   Koolitöös puutun iga päev kokku lastekirjandusega. Olen palju lasteraamatuid aastate jooksul läbi lugenud, kuid hetkel uudislastekirjanduse lugemisega veel kiidelda ei saa.Vastavalt võimalustele ostame kooli uuemat lugemisvara, mida klassiväliseks lugemiseks kasutan. Lapsed on raamatute valimisel tõeliselt elevil, samuti mina, sest püüan ju nendega lugemisel sammu pidada.   Hiljuti ilmus vahva raamat "Piia Präänik ja Sõnasööbik" (Kairi Look, Koolibri 2021, 120 lk). Piia Präänikule ja tema klassikaaslastele I a klassist on esimene koolipäev oodatud ja tähtis. Klassiruumis näib aga toimuvat midagi kummalist: seinal on lillad kleepuvad jäljed, kalendrist on kadunud aprillikuu šokolaadijänes, detsembri rosinakeeksist kõik rosinad. Tundub, et keegi on kapis... Just sealt avastavadki lapsed väikese lilla eluka, kes nimetab end pesakonna parimaks Sõnasööbikuks number 186. Loo esimesi lehekülgi lugedes panid muigama "killud", mida jätkus pea igasse ritta. Kujutlesin ela

Armastuskiri

Kujutis
Saladuste hoidmine on ohtlik mäng... Kui romaanis "Armastuskiri"  (Lucinda Riley, Varrak 2019, 480 lk, tõlge Faina Laksberg) legendaarne näitleja James Harrison 95-aastaselt sureb, jääb temast maha saladus, mis võib mõjutada kogu Inglismaa koorekihti. Joanna Haslam on noor ajakirjanik, kes peab kuulsuse matustest artikli kirjutama. Matusetalitusel istub Joanna kõrval vanadaam, kel äkki halb hakkab. Joanna toimetab eaka naise koju. Ühel päeval saab ta ümbriku, milles on vana armastuskiri kellelegi  ja teatri kavaleht. Ümbriku saatjana on märgitud sama vana naine Rose. Kirjast saab alguse segadus. Joanna alustab võitlust tumedate jõududega ja teadmisega: ära usalda ühtegi närukaela! Ta otsustab päevavalgele tuua, mis siis ikkagi tegelikult juhtus 70 aastat tagasi... Paks ja haarav raamat, täis hämaraid saladusi. Seosed ja suhted tegelaste vahel põimuvad. Vahepeal on olukord täiesti hull, põnevust on omajagu. Loomulikult on kenasti olemas armastuseköidikud tegelaste vahel. Kujut

Pantvang

Kujutis
   Filmilikus loos  "Pantvang" (Clare Mackintosh, Pegasus 2021, 410 lk, tõlge Marge Paal) on stjuardess Mina lennukiga teel Londonist Sidneysse. Ta on pinges. Minat kummitavad isiklikud probleemid. Lend kestab kakskümmend tundi. Lennuki pardal on hulk inimesi oma pinevate mõtete ja maiste muredega. See on pikk aeg ja sellega võib mõndagi juhtuda.  Varsti saab Mina kirjakese, milles on nõue täita vajalikke juhiseid lennuki hõivamiseks kaaperdaja poolt. Vastasel juhul tema tütar sureb... Ohuolukord valitseb taevas, kuid ka maa peal, kus Mina abikaasa Adam ja tütreke Sophia on hädas...  Mul vedas, et lugemine ajastus nädalavahetusele, sest "Pantvang" on mõnusalt paks ja täiega haarav raamat, mida kohe ei saa käest panna. Põnevik on tempokas ja pinge on kogu aeg õhus. Pantvangidraama käigus avaneb tegelaste elu ja inimlik pool. Silmitsi surmaohuga sureb lootus viimasena. Liigutav, kui palju on Mina ja Adam valmis andma endast, et lugu õnnelikult lõppeks... Ma ei loe ta

Daamide õnn

Kujutis
Kevadel näidati ETV-s seriaali "Paradiis", mis oma šarmantsete osaliste, glamuuri, intriigide, armastusloo ning nauditava sisu ja ajatusega mulle väga meeldis. Minu jaoks oli üllatav see, et filmisari on loodud Emile Zola romaani "Daamide õnn"järgi (Eesti Raamat 1970, 407 lk, tõlge Aino Pärsimägi). Olen seda raamatut kauges minevikus lugenud, kuid midagi märkimisväärset loetust ei meenunud. Otsisin romaani riiulilt välja ja sättisin lugemisjärge ootavate raamatute sekka... Nooruke Denise Baudu tuleb kahe noorema vennaga Pariisi uut elu ja teenistust otsima, lootes onu õmblusäris töökoht saada. Paraku ei ole äril head ajad, et lisatööjõudu palgata. Denise seab sammud töö leidmiseks suurde kaubamajja "Daamide õnn", mis maatüdruku jaoks tundub muinasjutumaana. Tagasihoidliku ja häbeliku tütarlapse töö kaubamajas on alguses kõike muud, kui muinaslugu. Denise on tõrjutud, töötab üliinimlikkuse piiril ja pea olematu palga eest. Ta püüab kõigepealt hoolitseda ven

Taltsutamatu

Kujutis
 Raamat "Taltsutamatu" ( Glennon Doyle, Helios 2021, 272 lk, tõlge Evi Eiche) algab vihjega, et see ei ole ilukirjanduslik teos. Lugu liigitub eneseabi ja -arengut soovitavate raamatute hulka.  Glennon oli viimati vaba ja õnnelik kümneaastaselt. Kolmkümmend aastat hiljem tunneb ta, et on oma eluga puntras rahulolematu ja õnnetuna. Glennonil on kolm last ja ta on abielus nende isaga. Koos käiakse suhtenõustaja juures, sest paari abielu logiseb ning mehel on kõrvalsuhted. Glennon on aga armunud Abbysse, kes on naine. Kuidas edasi elada? Autor jutustab oma loo, mõtiskledes, kuidas on aastakümneid elanud stiilis:  "olla ilusam-targem-parem-tublim jne", et vastata kindlate raamidega ootustele, mida ta täita ei oska, ei jõua ega lõpuks tahagi. Muutuste tee on Glennoni jaoks olnud draamatiline ja tagasilöökidega, kuid nüüd soovitab ta oma kogemustele tuginedes, kuidas iseendaga rahu sõlmida, saada enesekindlaks, austada oma tundeid, ennast kehtestada, olla vaba jne.   Nõu

Kirjad Buenos Airesest

Kujutis
  Ma ei ole kunagi ületanud ookeani. Aga tahaksin... Olen küll sõitnud üle mere ja lennanud üle igilumega kaetud mäetippude, kuid ei ole palju reisinud. Aga tahaksin... Ma ei ole käinud Buenos Aireses. Aga tahaksin... Mida vanemaks ma saan, seda nooremaks ma jään.  Huvitava  kaanekujunduse ja köitega raamatus  "Kirjad Buenos Airesest"  ( Eia Uus, Postimehe Kirjastuse OÜ 2021, 262 lk) sõidab sügavas meeleheites autor välkmõtte ja sisetunde ajel Argentinasse Buenos Airesesse. Eesmärgiks on  põgenemine enda eest ja samas jälle enese ning oma tasakaalu leidmine.  Tegin kõike, mida peab tegema selleks, et olla õnnelik, mõtlesin häid ja ilusaid mõtteid, ometi ühel hetkel murdusin. Raamat on nagu mosaiik, mis jutustab Eia nägemustes nii väikesest kui suurest teiselpool maakera. Fotod  annavad  ettekujutuse taustast: Buenos Airese vaatamisväärsustest, ajaloost ja kultuurist, kus kõrvuti on kontrastid: majesteetlik ilu ja ülim lihtsus. Tähelepanu köidavad värvilised  lehed ning kohati