Postkaart Pariisist

Õhtuse pimeduse aeg on käes. Naabermaja aknalt peegelduvate jõululambikeste värvilises säras langevad aknale lumehelbed. Eemal heidavad peatuva auto tuled valguskiiri. Keegi jõuab koju... 

Lõpetasin raamatu "Postkaart Pariisist" (Alex Brown, Pegasus 2021, 330 lk, tõlkija Liina Saarm) lugemise. 

Mehe poolt hüljatud Annie tõmbub endasse, viibides enamasti  kodus omaette, kus tunneb, et kindel pind on jalge all. Uute tutvuste otsimine, suhtlemine ja kohtamas käimine jääb unarule hirmust uuesti haiget saada. Kui eakale naabrile Joaniele pärandatakse ootamatult täiesti võõralt naiselt korter Pariisis kaheksateistkümnenda sajandi kivimajas, otsustab Annie mugavustsoonist välja astuda ning sõita  Prantsusmaale asja lähemalt uurima. Ta tunneb põnevust ja elevust sõidu ees.

Paksu tolmukorraga kaetud kunagise luksuskorteri seina seest leiab Annie halastajaõena I maailmasõjas Prantsusmaal sõdureid põetanud Beatrice (Trixie) Crawfordi salajased päevikud. Kes oli Trixie ja milline on tema seos Joaniega? Oletused on vastuolulised, kuid mis on tõde, kus on tõde? Leitud päevikuid lugedes jõuab Annie Trixie mälestusteni II maailmasõja ajal...

Meeldis romantilise kaanekujundusega romaani süžee, millesse on põimitud mitme inimese lood minevikus ja tänapäeval. Ehedalt mõjusid Trixie kirjad, milles elurõõmu kui kurbust, ka Pariis Annie silmade läbi vaadatuna. 

Lõpuks leiavad küsimused vastused. Kõik jõuavad koju... Kena lugu, aga olen sarnaseid juba palju lugenud... 

🐾





Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Mika Keränen "Varastatud oranž jalgratas", "Peidetud hõbedane aardelaegas"

Minu lugemise aasta 2023

Jostein Gaarder "Sofie maailm"