Pille raamatu ja kassiga

Kate Johnson "Mõrv saabub Cornwalli" Varrak 2023, tõlge Faina Laksberg, 368 lk 27/2024 Kaunis Cornwall. Ideaalne puhkusepaik. Ideaalne mõrvapaik... Port Trevani külakeses valitseb kultusseriaali võtete tõttu elevus. Kohalikust neiust Molly Higginsist saab suhtekorraldaja filmitrupi juures. Tegusal Mollyl on käed-jalad tööd täis. Ta töötab veel pubis, koristab puhkemaju ja juhib turismituure seriaaliga seotud paikades. Molly kavatseb koguda raha, et avada päris oma kohvik Cornwalli rannikul.  Molly plaani ei kuulu kohtumine endise kallima Conor Blackstone`iga. Samuti Conoril Mollyga. Aga vana arm ei roosteta ja kaljunukilt surnukeha avastamine viib nad taas kokku. Selgub, et tegu on mõrvaga ja tagatipuks saab Mollyst kuritöö peamine kahtlusalune. Ta otsustab tõestada vastupidist... Kaks ühes loos põimuvad muhekriminaalne ja romantiline pool. Tegelikult oleksin tahtnud alguses sisu arengule pisut "gaasi anda", sest kohati venivatena tunduvad vestlused tegid mu kärsitu

Maria Lepmaa "Ma olen sinuga"   Hea Tegu 2018, 118 lk 26/2024 Aitäh Maria Lepmaale raamatu eest! Raamat jutustab keskealisest pastorist Mattiasest, tema kõikuma löönud enesekindlusest, siseheitlustest, suhetest inimeste ja Jumalaga.  Argiseid muresid nagu loos, tuleb vahel ette, vast isegi igal inimesel. Püüdsin lugedes  Mattiast mõista, aga oma mõtetelt ja olemuselt jäi ta mulle kaugeks. Samas võib päriseluski olla temasarnaseid... Raamat annab ainest mõtisklemiseks, nõustumiseks või hoopiski mitte. 🐾

Valérie Perrin "Pühapäeva rüppe unustatud" Tänapäev 2023, tõlge Pille Kruus, 352 lk 25/2024 21-aastane Justine ja tema onupoeg Jules elavad pärast aastaid tagasi autoõnnetuses hukkunud vanemate kaotust vanavanemate juures. Jules`i eluunistuseks on pääseda Pariisi. Justine töötab Hortensia vanadekodus hooldajana. Talle meeldivad eakad inimesed oma elutarkuse ja mälestustega.  Tol päeval sain aru, et kui sa vanainimest lihtsalt puudutad, tal käest kinni võtad, siis ta hakkabki juba jutustama. Hooldekodus sõbruneb Justine ligi saja-aastase Hélène`iga.  Hélène on mulle terve oma elu ära jutustanud. Kõigest, ainult läbisegi. Nagu oleks ta kinkinud mulle oma kodu kõige kaunima eseme, mille ta on enne kogemata tuhandeks killuks lõhkunud. Hélène`i meenutused pikast elust panevad Justine`i üha rohkem mõtlema, miks juhtus tol saatuslikul päeval õnnetus tema ja Jules`i vanematega. Justine otsustab tõe välja uurida. Kui inimene kaotab kellegi, keda ta armastas maailmas kõige rohkem, siis

Eva Björg Ægisdóttir "Valelikud tüdrukud" Eesti Raamat, Krimiraamat 2023, tõlge Eva Nooni, 306 lk 24/2024 Alguse poolest üsna tavaline, aga sisult ülihaarav Islandi krimilugu... Üksikema Maríanna kaob, jättes tütrele vabandava sõnumi. Kõikide arvates tahtis ta ise jäädavalt lahkuda ja sooritas enesetapu. Seitsme kuu pärast leitakse Maríanna surnukeha laavaväljalt koopast. Selgub, et naine on siiski mõrvatud. Maríanna sünnitas tütre vaid 16-aastasena, suhted vanematega jahenesid, pinget lisas venna enesetapp. Võideldes masendusega püüdis ta emana anda endast parima. Paraku ei laabunud elu narkootikumide ja süütunde pärast ning väike Hekla sattus kasuperesse. Samas elab tüdruk ka peale ema kadumist. Elu kasuperes on täiuslik ja turvaline, sootuks teistsugune, kui oli ebakindla emaga. Teismeline Hekla on kinnine ja salatsev kõiges, mis puudutab ema kadumist. Huvitav oli jälgida sümpaatse ja empaatilise uurija Elma ning tema kolleegide jaoks keerulist mõrvaloo lahendamist. Kuigi

Liza Marklund "Polaarjoon" Pegasus 2021, tõlge Li Laanemets, 320 lk 23/2024 Karged toonid, virmalised, hämarus ja lumi raamatu kaanel minus kevade hakul enam talvetunnet ei tekitanud, küll põnevust... Kõige pimedamal ajal leitakse põhjapolaarjoonel asuvas Rootsi väikelinnas noore naise säilmed. Need kuuluvad 40 aastat tagasi kadunud neiule. Viis teismelist tüdrukut kohtusid toona raamatuklubis, et loetud raamatute üle arutleda. Üks neist haihtus äkki jäljetult, põhjustades muidu rahulikus kogukonnas kõneainet ja segadust. Nüüd on ta lõpuks leitud. Üle nelja aastakümne saadakse taas kokku. Ajas tagasi pöördudes avanevad neidude omavahelised vastuolulised suhted, milles käärib tunnete segadik, üksteisest võõrdumine arusaamatuste ja usaldamatusega. Oma osa on ka raamatuklubil, kus tüdrukute "piigid ristuvad". Minevikusaladustest jäi jälg ja ärevusetunne nüüdseks juba küpses keskeas naiste hinge. Käes on aeg, et saada vastused aastaid painanud küsimustele.  Minu jaoks p

Joel Jans "Rõngu roimad" Lummur 2023, 174 lk 22/2024 Vanema aja Eestimaa lood meeldivad mulle. Rõngu kandiga ma tuttav pole ega tea, kuidas elu seal rohkem kui 200 aastat tagasi käis, aga rahvapärimusi, uskumusi ja killukesi Rõngu kihelkonna minevikust oli lugedes hea oma üldiste teadmistega sellest ajast kõrvutada. Meeldis, et autoril oli põhjalik eeltöö tehtud, oma juuredki raamatusse kirjutatud ja ajastu tunnetus hästi käes. Noor pastor Alexander Lenz asub tööle oma uues koguduses Rõngus, kus loodab maarahvast jumalasõnaga õigele teele pöörata. Paraku satub ta otse kuritegude toimumise keskmesse. Kummalised surmajuhtumid äratavad Lenzis huvi ja ta asub uurima, kes süüdlane, välistades nõidumise ning vaimolendite osaluse kuritöödes. Tuleb välja, et vastse pastori näol saab Rõngu ka oma kohaliku detektiivi... Kuigi kolme loo peale toimus veriseid roimasid üksjagu, siis midagi õudust äratavat polnud, oli ehk moepärast kõhedust, ilustuseks parajalt fantaasiat. Tegu pehmema või

Kaja Kahu "Minu Liibüa. Hirmust ja armastusest" Petrone Print 2020, 224 lk 21/2024 Aitäh Kirjastusele Petrone Print raamatu eest! Loetud või kuuldud reisimuljeid on hea iseenda kogetuga võrrelda. Kuna ma Liibüas käinud pole, siis uurisin riigi kohta põgusalt internetiavarustest, et oma teadmistele, mis piirdusid vaid Liibüa kõrbe ja pealinna Tripoli meenumisega, natuke "põhja" hankida.  Raamatu lugemist alustades olin kui üks suur ja uudishimulik silmapaar, sest parimal moel oskab tundmatust riigist muljetada inimene, kes seal ise elanud. Tripoli sai Kaja, tema tütre Kata, koera Morrise ja abikaasa Juhani elukohaks viimase töö tõttu rahvusvahelises firmas. Loo mõtisklev algus reisi ettevalmistusfaasist tundus ehk natuke heietusena, aga edasi tuli pildile päris Liibüa, mida läbi Kaja jutu tajusin ja endale ette kujutasin. Samas oleks killukesi kohalikust elust võinud rohkem olla. Muidugi andsid vältimatud sekeldused, seiklused, organisatoorsed probleemid kaasaelamist

Morgan Audic "Piisavalt põhjuseid surra" Koolibri 2023, tõlge Madis Jürviste, 404 lk 20/2024  Aitäh Kirjastusele Koolibri raamatu eest! Aasta 1986 aprillikuu lõpp oli Eestis ebatavaliselt soe. Söötsin oma 6-kuuse tütrekese kõhu täis ja sättisime õue. Temal oli seljas roosade karumõmmidega sipukakomplekt, minul tumesinine kleit valgete lillekestega, millel broderiirüüžid krae servas ja varrukate äärtes. Istusin maja taha pingile, et linnulaulu kuulates nautida suvesooja kevadet. Mu armas tita uinus varsti oma vankris. Avatud aknal mängis vaikselt raadio, mille olin unustanud kinni keerata. Nii kuulsin esimest korda vihjamisi ja tagantjärgi antud teadet 26. aprillil Tšornobõlis toimunud suurest õnnetusest. Krimipõneviku tegevus toimub kolmkümmend aastat hiljem samas, inimtühjas piirkonnas, kus tuumajaama plahvatusel tekkinud radioaktiivse saaste tõttu on elu seisma jäänud. Kummituslinnadesse korraldatakse vaid illegaalseid ekskursioone ekstreemsuste huvilistele. Ühel sellisel r

Marianne Cronin "Lenni ja Margoti sada aastat" Postimehe Kirjastus 2021, tõlge Helena Läks, 400 lk 19/2024 Eelmisel kevadel sirvisin seda raamatut, ent millegipärast lugemiseni ei jõudnud. Ootaja aeg on pikk, aga kätte jõudis ka tema kord.   Vaid 17-aastane Lenni teab, et elu on lühike, sest ta veedab oma viimaseid elukuid haiglas. Lenni on otsustanud, et ei jää lihtsalt ootama, kuni elu temast lahkub. Ta leiab rutiinsele ja ettekirjutustega täidetud haiglaelule vaheldust vestlustest isa Arthuriga haigla kabelis ja kunstitundidest, kus kohtub 83-aastase Margotiga, kellega tunneb kohe hingesugulust. Lennil ja Margotil on kahe peale kokku 100 eluaastat, mis äratab neis mõtte tähistada seda ühise kunstiprojektiga: maalida igast elatud aastast üks pilt... Lugemist alustasin võbelusega hinges. Surm on ju midagi nii lõplikku. Tegelikult rääkis lugu hoopis rohkem elust, andes vaid kinnitust surma paratamatusele, kus küsimusel "Miks mina?" vastust pole. Lenni ja Margoti tei