Liza Marklund "Polaarjoon"
Karged toonid, virmalised, hämarus ja lumi raamatu kaanel minus kevade hakul enam talvetunnet ei tekitanud, küll põnevust...
Kõige pimedamal ajal leitakse põhjapolaarjoonel asuvas Rootsi väikelinnas noore naise säilmed. Need kuuluvad 40 aastat tagasi kadunud neiule. Viis teismelist tüdrukut kohtusid toona raamatuklubis, et loetud raamatute üle arutleda. Üks neist haihtus äkki jäljetult, põhjustades muidu rahulikus kogukonnas kõneainet ja segadust. Nüüd on ta lõpuks leitud. Üle nelja aastakümne saadakse taas kokku.
Ajas tagasi pöördudes avanevad neidude omavahelised vastuolulised suhted, milles käärib tunnete segadik, üksteisest võõrdumine arusaamatuste ja usaldamatusega. Oma osa on ka raamatuklubil, kus tüdrukute "piigid ristuvad". Minevikusaladustest jäi jälg ja ärevusetunne nüüdseks juba küpses keskeas naiste hinge. Käes on aeg, et saada vastused aastaid painanud küsimustele.
Minu jaoks polnud lugu pelgalt krimka, vaid sisult sügav psühholoogiline krimiromaan, kus uurimistegevus polnud ka päris tavapärane, jäädes pigem taustale. Tervikpilt ja tõde kujunesid juhtumiga seotud tegelaste mõtete ning mälupiltide kaudu väikeste kildudena. Palju oli valu, masendust, kurbust, samas andis see loole reaalsusetunnet. Kogu lugemise aja püsis õhus ühtlane pinge, mis minust enne ei lahkunud, kui lõpp käes.
Tõesti, hästi haarav romaan oli, soovitan lugeda. Goodreadsis pole raamatut just kõrgelt hinnatud, aga minult sai ta küll maksimumtärnid!
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar