Postitused

Kuvatud on kuupäeva oktoober, 2020 postitused

Ludlow` daamide ühing ja mälestuste vaibad

Kujutis
  Oktoobrikuu lõpul, kui õues on sombune ja hämaravõitu ning napib päikesevalgust, sobib soojas ja õdusas toas lugeda raamatut "Ludlow` daamide ühing" (autor A. O` Loughin) "Varraku ajaviiteromaani" sarjas.  Connie Carter lahkub pärast seda, kui on kaotanud kõik, mis elus kallis, Ameerikast ja asub elama Iirimaale Ludlow` Halli. Aastaid tühjana seisnud ning laguneva mõisa on hiljuti surnud abikaasa Connie teadmata ostnud. Connie püüab leida vastust küsimusele, miks mees seda tegi. Mineviku traagika hinges, püüab naine kohaneda ja leiab sõpru, pakkudes oma Ludlow` Halli suure elutoa kohalikule daamide ühingule lapivaipade valmistamise töötoaks. Lapivaiba tükikesi lõigatakse riietest, mis kuuluvad möödunud aegadesse. See toob kaasa valusaid meenutusi. Igal on lugu, mida on raske unustada ... Elavalt on kirjeldatud kaotusvalu, hingelist tühjust ja pidetust ning tuge, mida saab pakkuda kõrvalseisja, hoolimata, et endal minevikukoorem kanda. Siiski on kirjutatu alatoon h

"Vana kooli" õpetaja sügisesed mõtisklused

Kujutis
 Piisavalt suure elukogemuse (loe: koolikogemuse) ja koolis töötatud aastakümnete järgi on mind ja minu eakaaslasi  nimetatud "vana kooli" inimesteks-õpetajateks. Olen mõtisklenud: on see heas või halvas mõttes? Endast nooremate täiskasvanutega suheldes, kohati ka ühiskondlikku arvamust arvestades on pigem ikka paremat poolt silmas peetud. Eriti viimasel ajal. Minu juured on koolisüsteemis tugevalt kinnitatud, pealegi veel oma kodukoolis, kus ise, oma lapsed ja enamik sugulasi õppinud.   Tegelikult ei ole töötatud  aastad olnud paigalseis. Inimene ei saa ju kunagi päris valmis. Töötades tuleb olla valmis muutusteks ja uueks, mis ees ootab. Vahel on see raske. Elu ongi üks suur arenemine, millega käib kaasas pidev arusaamine, et ega ma ikka ei tea ja oska veel seda või teist asja piisavalt ...  Minu õpetamise põhimõtted on: Klassis oleme partnerid. Igaühel klassis on oma arvamus, mida võib julgelt avaldada ja see ei pea minu seisukohtadega ühtima. Mulle lausa meeldivad eriarva

Suve jälgedes sügist otsimas

Kujutis
  Oktoobri algus sammub sel aastal  suve jälgedes. Päevane soe ja sume päike lubab unustada karged hommikud ja õhtul varakult saabuva videviku.   Mets elab oma elu rõõmsates värvides... Vaikses üksilduses... Ootuses: korja mind ... Lehtede varjus... Suvistes mälestustes ... Lapsepõlvest meenuvas maitses... Metsa rohelises niiskuses ... Okkalises edevuses ... Sügiselõhnas ... Suvi jätab hüvasti ja sügis saab oma õigused. Mõnusad nädalavahetuste hommikud metsas on tõeline nauding!  Enamik algaja pildistaja kaamerasse püütud fotodest kuuluvad küll kustutamisele, aga kust see oskus tuleb, kui mitte läbi oma vigade! Mis tegelikult on viga? Või on see tänane mõte või tunne või koguni kunst? Kõigi kärbeste hirm Pippa naudib sügispäikest aknalaual peesitades. Lõunamaale lendavate lindude häälitsused panevad teda korraks mõtlikult välja vaatama .... 🐾