Ludlow` daamide ühing ja mälestuste vaibad

 

Oktoobrikuu lõpul, kui õues on sombune ja hämaravõitu ning napib päikesevalgust, sobib soojas ja õdusas toas lugeda raamatut "Ludlow` daamide ühing" (autor A. O` Loughin) "Varraku ajaviiteromaani" sarjas. 

Connie Carter lahkub pärast seda, kui on kaotanud kõik, mis elus kallis, Ameerikast ja asub elama Iirimaale Ludlow` Halli. Aastaid tühjana seisnud ning laguneva mõisa on hiljuti surnud abikaasa Connie teadmata ostnud. Connie püüab leida vastust küsimusele, miks mees seda tegi.

Mineviku traagika hinges, püüab naine kohaneda ja leiab sõpru, pakkudes oma Ludlow` Halli suure elutoa kohalikule daamide ühingule lapivaipade valmistamise töötoaks. Lapivaiba tükikesi lõigatakse riietest, mis kuuluvad möödunud aegadesse. See toob kaasa valusaid meenutusi. Igal on lugu, mida on raske unustada ...

Elavalt on kirjeldatud kaotusvalu, hingelist tühjust ja pidetust ning tuge, mida saab pakkuda kõrvalseisja, hoolimata, et endal minevikukoorem kanda. Siiski on kirjutatu alatoon helge.

Hea raamat sellele, kellele pakuvad huvi inimsaatused, lood, kus läbi raskuste leitakse taas tee oma tähtede juurde ... 

Mõte valmistada kasutult seisvatest riietest, mis on jäänud kappi või panipaika seisma ning mida pole raatsitud taaskasutusse anda või ära visata oma mälestuste tekk või vaip, on vahva. Olen sellele isegi mõelnud. Kunagi tulevikus. Sooviksin, et selline näputöö kannaks endas häid mälestusi ...

Selliste tujukate ilmadega näib Pippal olevat soov talveunne suikuda!

🐾