Valérie Perrin "Kolm"
Autori "Lilledele värsket vett" on mu lemmik, väga meeldis "Pühapäeva rüppe unustatud". Ja ei jää kaks kolmandata...
Aastal 1986 tutvuvad väikelinna koolis kolm kümneaastast: Adrien, Étienne ja Nina, kellest saavad lahutamatud kõiges. Kasvades tõotavad nad jääda sõpradeks ka tulevikus, kui ees terendab edasine õppimine ja elu Pariisis...
Aastal 2017 leitakse järve uppunud autovrakk, milles on paarikümne aasta eest kadunud tütarlapse säilmed. Sünge leiu ja tol ajal lähedase kolmiku vahel on seos. Sõprade suhted on nüüdseks küll katkenud, aga igatsus üksteise järele pole kadunud...
Taas raamat, milles tegelastega koos kulgeda.
See on lugu sõprusest, kuidas elu seda muudab või ei muuda, kuidas vaadata.
See on lugu täiskasvanuks saamisest, kõigi selle juurde kuuluvate konaruste ja eksimustega.
See on lugu elust, valikutest, võimalustest, saatuslikkusest.
See on lugu põnevuse, ootamatute pöörete ja lootusega õnnelikule lõpplahendusele.
Väga meeldis autori oskus köita ja lummata, nii et mõtlemine raamatule saatis mind muudeski tegevustes. Tegelaskarakterid olid hästi sümpaatsed ja said kohe omaks. Mingil hetkel tekkis vaoshoitud kulgemisel väike kärsitus ka ja oleks tahtnud kiiremini edasi lugeda. Aga killukeste haaval selguvad uued vihjed lisasid pinget ja panid kolmikule veel rohkem kaasa elama. Nagu elus ei saa kiirelt, mida ootad, nii siingi.
Piltlikult öeldes näis lugu kui vaikselt hõõguv tuluke, mida hoidsid varjul nukrus, õrnus, mõtlikkus.
Raamat puudutas ja pani mõtisklema samuti. Vahel tundub mulle, et selliste lugude puhul vajab lugeja parajat elukogemust ja möödunud aegade meenutamist, kas enda või kellegi teisega seoses.
Jään autorilt uue romaani ilmumist ootama!
🐾
.jpg)
Kommentaarid
Postita kommentaar