Valérie Perrin "Pühapäeva rüppe unustatud"
21-aastane Justine ja tema onupoeg Jules elavad pärast aastaid tagasi autoõnnetuses hukkunud vanemate kaotust vanavanemate juures. Jules`i eluunistuseks on pääseda Pariisi. Justine töötab Hortensia vanadekodus hooldajana. Talle meeldivad eakad inimesed oma elutarkuse ja mälestustega.
Tol päeval sain aru, et kui sa vanainimest lihtsalt puudutad, tal käest kinni võtad, siis ta hakkabki juba jutustama.
Hooldekodus sõbruneb Justine ligi saja-aastase Hélène`iga.
Hélène on mulle terve oma elu ära jutustanud. Kõigest, ainult läbisegi. Nagu oleks ta kinkinud mulle oma kodu kõige kaunima eseme, mille ta on enne kogemata tuhandeks killuks lõhkunud.
Hélène`i meenutused pikast elust panevad Justine`i üha rohkem mõtlema, miks juhtus tol saatuslikul päeval õnnetus tema ja Jules`i vanematega. Justine otsustab tõe välja uurida.
Kui inimene kaotab kellegi, keda ta armastas maailmas kõige rohkem, siis kaotab ta selle inimese iga päev.
Ühel päeval hakkab hooldekodus segadust tekitama salapärane helistaja, kes teavitab pereliikmeid tegelikult elus olevate, ent pühapäeva rüppe unustatud vanakeste surmast.
Kuulata tuleb kohe, sest vaikus pole kunagi kaugel.
Lugu jutustab armastusest: usust armastusse, armastuse eest võitlemisest, loobumisest armastuse nimel, armastuse puudumisest, keelatud armastusest, igatsusest armastada, armastusest, mida pole olemas...
Romaan meeldis mulle väga oma ilus ja valus, malbuses ja teravuses. Inimnäoliste tegelaste mõtted, unistused, saladused ja saatused on selles nii köitvalt looks kirjutatud, et panid mu neile kõigile kaasa elama. Igale omal moel. Lugesin ja nautisin, kaotades ajataju. Nagu autori "Lilledele värsket vett", saab seegi koha mu lemmikute seas.
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar