"Vana kooli" õpetaja sügisesed mõtisklused

 Piisavalt suure elukogemuse (loe: koolikogemuse) ja koolis töötatud aastakümnete järgi on mind ja minu eakaaslasi  nimetatud "vana kooli" inimesteks - õpetajateks. Olen mõtisklenud: on see heas või halvas mõttes? Endast nooremate täiskasvanutega suheldes, kohati ka ühiskondlikku arvamust arvestades on pigem ikka paremat poolt silmas peetud. Eriti viimasel ajal. Minu juured on koolisüsteemis tugevalt kinnitatud, pealegi veel oma kodukoolis, kus ise, oma lapsed ja enamik sugulasi õppinud. 

 Tegelikult ei ole töötatud  aastad olnud paigalseis. Inimene ei saa ju kunagi päris valmis. Töötades tuleb olla valmis muutusteks ja uueks, mis ees ootab. Vahel on see raske. Elu ongi üks suur arenemine, millega käib kaasas pidev arusaamine, et ega ma ikka ei tea ja oska veel seda või teist asja piisavalt ... 

Minu õpetamise põhimõtted on:

Klassis oleme partnerid. Igaühel klassis on oma arvamus, mida võib julgelt avaldada ja see ei pea minu seisukohtadega ühtima. Mulle lausa meeldivad eriarvamused. Peame üksteise erinevate arusaamadega arvestamist õppima, oleme ju kõik erinevad. Ka üksteisest erinedes saame olla võrdväärsed. 

Tunnil on algus ja lõpp. Oleme kohal õigel ajal ja valmis toimetama. Kasutame aega ratsionaalselt ning õpime seda planeerima. Valmistume eluks, kus täiskasvanute puhul vabandused ei loe .... Mina saan oma töö eest palka, seega juhin tundi.

Tunni läbiviimine peaks mulle endale huvi pakkuma. Kui olen motiveeritud, siis saan seda ka oma õpilastelt oodata. Igas tunnis peaks olema midagi huvitavat, midagi keerukat ja midagi igavat. Nagu päris elus. 

Päevad ei ole vennad. Siiski alustan iga tundi "puhtalt lehelt". Püüan mõista ja ootan mõistmist ka enda suhtes. Iga tund on õppetund, kas õnnestumise poolest või mitte. 

Olen otsekohene ja aus. Vahel ehk liigagi, kui asi puudutab elementaarseid viisakusreegleid. Siinkohal vabandus kõigile, kes tunnevad, et olen neile liiga teinud! 

Huvitav, kas minu poolt kirjutatu võib kehtida ka nooremate kolleegide puhul?

"Vana kooli" õpetajana arvan, et ilm veel hukas pole ja küllap tänased õppurid leiavad oma koha elus. Päris selge pole mul aga see, mida saan mina neile kaasa anda ja õpetada, mida mitte .... Elukogemusest lähtuvalt arvan teadvat, kuidas suureks saamine  saaks kergemalt ja valutumalt kujuneda ... Õpetajad on maailmaparandajad ju! 

Pippa on kassilikult põikpäine ja iseteadev. Pedagoogikaga talle eriti ei lähene!  Magab, millal tahab, mängib, kui tuju tuleb. Ainult süüa tahab iga kell!

🐾