Morgan Audic "Piisavalt põhjuseid surra"
Aitäh Kirjastusele Koolibri raamatu eest!
Aasta 1986 aprillikuu lõpp oli Eestis ebatavaliselt soe. Söötsin oma 6-kuuse tütrekese kõhu täis ja sättisime õue. Temal oli seljas roosade karumõmmidega sipukakomplekt, minul tumesinine kleit valgete lillekestega, millel broderiirüüžid krae servas ja varrukate äärtes. Istusin maja taha pingile, et linnulaulu kuulates nautida suvesooja kevadet. Mu armas tita uinus varsti oma vankris. Avatud aknal mängis vaikselt raadio, mille olin unustanud kinni keerata. Nii kuulsin esimest korda vihjamisi ja tagantjärgi antud teadet 26. aprillil Tšornobõlis toimunud suurest õnnetusest.
Krimipõneviku tegevus toimub kolmkümmend aastat hiljem samas, inimtühjas piirkonnas, kus tuumajaama plahvatusel tekkinud radioaktiivse saaste tõttu on elu seisma jäänud. Kummituslinnadesse korraldatakse vaid illegaalseid ekskursioone ekstreemsuste huvilistele. Ühel sellisel retkel Prõpjatis märkavad turistid mahajäetud korrusmaja fassaadil rippumas surnukeha. Tegu on kunagi linnas juhtival kohal töötanud Venemaa endise energeetikaministri pojaga. 1986. aastal, tuumaõnnetuse ööl, tapeti Tšornobõli lähedal suvilas kaks naist, kellest üks oli tema ema. Arvatavasti omavahel seotud mõrvajuhtumeid hakkab uurima kohalik politsei, samuti omapäi tegutsev ohvri isa palgatud detektiiv...
Romaan andis pildi Tšornobõli katastroofi üksikasjadest ja oludest pärast seda, samuti elust lõhestunud Ukrainas enne 2022. aastal alanud sõda, majanduse kokkuvarisemisest, looduskaitseaktivistide tegevusest jne.
Varasemaid teadmisi arvestades näisid loo sünge taust, kirjelduste tumedad toonid ning rahutud ja pidetud tegelased mulle hästi ehedad. Isegi mäletan, et asjaolud Tšornobõli katastroofiga olid segased ja teadmatust jätkus. Lugedes meenusid ka hilisemad pöördelised sündmused: Maidani veresaun, Krimmi annekteerimine ja Donbassi sõda, millest siin juttu. Loos pole ajaloolise tõe ja keerdkäikudega uurimistegevuse vahel raasugi tühja ruumi, need põimuvad tihedalt.
Ausalt, alguses pelgasin ridadest vastu vaatavat tolle aja halastamatut reaalsust. Seda seal oligi, aga lugedes vähehaaval kohanesin, raamat võttis mu üle võimust ja meeldis tõesti. Kuigi verd ja surma oli palju, on lugu hästi jutustatud, põnev, kaasahaarav. Hämmastas prantslasest autori oskus luua nii usutav olustik ja meeleolud.
Filmilik romaan viis mõtted tänastele sõdadele, tasakaalu ja turvalisuse võimalikkusele maailmas, tulevikule...
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar