Marianne Cronin "Lenni ja Margoti sada aastat"
Eelmisel kevadel sirvisin seda raamatut, ent millegipärast lugemiseni ei jõudnud. Ootaja aeg on pikk, aga kätte jõudis ka tema kord.
Vaid 17-aastane Lenni teab, et elu on lühike, sest ta veedab oma viimaseid elukuid haiglas. Lenni on otsustanud, et ei jää lihtsalt ootama, kuni elu temast lahkub. Ta leiab rutiinsele ja ettekirjutustega täidetud haiglaelule vaheldust vestlustest isa Arthuriga haigla kabelis ja kunstitundidest, kus kohtub 83-aastase Margotiga, kellega tunneb kohe hingesugulust. Lennil ja Margotil on kahe peale kokku 100 eluaastat, mis äratab neis mõtte tähistada seda ühise kunstiprojektiga: maalida igast elatud aastast üks pilt...
Lugemist alustasin võbelusega hinges. Surm on ju midagi nii lõplikku. Tegelikult rääkis lugu hoopis rohkem elust, andes vaid kinnitust surma paratamatusele, kus küsimusel "Miks mina?" vastust pole.
Lenni ja Margoti teineteisega südamest südamesse jagatud hetked elust ja saladused liigutasid väga. Samuti filosoofilised vestlused üksildase isa Arthuriga, kes tänu suure hingega Lennile tundis end vajalikuna. Osavõtlikkuse ja armastusega sõprade suhtes aitas Lenni iseennast takerdumast oma kurbadesse mõtetesse. Tema vaimne küpsus, lapselik siirus ja nakatav huumorimeel tõid pisara silma või panid hoopis südamest naerma.
Loo sügavusest kangastus mõte, et elada on võimalik isegi siis, kui valikuid pole. Alati saab valida armastuse, sõpruse, läheduse.
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar