Taltsutamatu

 Raamat "Taltsutamatu" ( Glennon Doyle, Helios 2021, 272 lk, tõlge Evi Eiche) algab vihjega, et see ei ole ilukirjanduslik teos. Lugu liigitub eneseabi ja -arengut soovitavate raamatute hulka. 

Glennon oli viimati vaba ja õnnelik kümneaastaselt. Kolmkümmend aastat hiljem tunneb ta, et on oma eluga puntras rahulolematu ja õnnetuna. Glennonil on kolm last ja ta on abielus nende isaga. Koos käiakse suhtenõustaja juures, sest paari abielu logiseb ning mehel on kõrvalsuhted. Glennon on aga armunud Abbysse, kes on naine. Kuidas edasi elada?

Autor jutustab oma loo, mõtiskledes, kuidas on aastakümneid elanud stiilis:  "olla ilusam-targem-parem-tublim jne", et vastata kindlate raamidega ootustele, mida ta täita ei oska, ei jõua ega lõpuks tahagi. Muutuste tee on Glennoni jaoks olnud draamatiline ja tagasilöökidega, kuid nüüd soovitab ta oma kogemustele tuginedes, kuidas iseendaga rahu sõlmida, saada enesekindlaks, austada oma tundeid, ennast kehtestada, olla vaba jne. 

 Nõustun paljuga loetust, kuid mind see raamat väga ei kõneta. Samastuda on raske ja vist on elukogemus ka liiga suur. Mõnikord väljendab autor end liialt emotsioonidest üles köetuna. Kohati muudavad sisemonoloogid loo venivaks. Näib, et Glennon on püüdnud oma lugejaskonda kaasata paljusid erineva identiteediga naisi, aga paraku minu poolehoidu ta ei võitnud...

Samas on see kindlasti hea ja inspireeriv raamat kellelegi.

 Imetlen, kui inimene julgeb oma väga sügavatest probleemidest rääkida...  Mõistan inimest, kes seda ei tee... 

Rahulikku advendiaega, kallis postituse lugeja! 💓

🐾