Artur Erich "Pärast äikest"

Artur Erich "Pärast äikest"

Canopus 2008, 321 lk

Romaanitsükli "Äikese varjud" kolmandas osas jõuab nelja õe saaga tegevus viiekümnendatesse aastatesse. Vanim õdedest Olli pages okupatsiooni eest Šveitsi. Alla ja Meeri elavad Tallinnas, kuhu naaseb peale 15 aastat Siberis ka Greta. Igaüks õdedest kaotas punase võimu pööretes kellegi kalli. Aga lootus sureb viimasena ja on neidki kellega taas kohtutakse. Nüüd tuleb nõukogude ajaga kohaneda ja hakkama saada, harjuda sootuks teistsuguste väärtushinnangutega. Õdesid puudutavad nii argised elumured kui põlvkondade erimeelsused suhetes oma lastega. Ja ei saa üle ega ümber mineviku tumedatest varjudest, mis asu ei anna ja aina möödunut meelde tuletavad. Raskuste kiuste hoiavad õeksed kokku, olles üksteise jaoks alati olemas... 

Raamat tuletas meelde aegu, millest teadmine käib eestlaseks olemise juurde. Väga paelus siinne elulähedus ja äratundmine, nii ilus kui valus. Kui võrrelda loetut kuulduga tegelikkusest, siis loo meeleolu ning tegelaste mõtteviis ja unistused tõenäoliselt ongi elust enesest maha kirjutatud. 

Hoolimata keerulistest oludest, segipaisatud suhetest, eluraskustest ja -traagikast pole romaan kurblik. Selles kumavad helged toonid, lootused ja hetked, mille üle saab lugeja koos tegelastega rõõmustada. 

Mõtlik ja hästi köitev eestimaine perelugu! Kõiki sarja osi võib võtta iseseisvatena, aga soovitan lugeda ikka õiges järjekorras.

Kunagi päris ammu laenutasin raamatukogust ja lugesin läbi kõik sarja kaheksa raamatut. Lood nii meeldisid, et paar aastat tagasi mõtlesin uuesti lugeda ja need päriselt oma isiklikku kogusse soetada. Seda raamatut otsisin kõik see aeg lausa tikutulega, aga nädal tagasi leidsin ta REaD e-raamatupoest! 

Romaanitsükli esimestest osadedest kirjutan: "Enne äikest" ja "Äike".

🐾