Anne Berest "Postkaart"

-

Anne Berest "Postkaart"
Varrak 2025, tõlge Sirje Keevallik, 445 lk 

Oma juurte otsimine ja mineviku avastamine meeldib mulle nii raamatutes kui isiklikus mõttes. Pean oluliseks teada ja mälus hoida neid, kes olid enne mind. 

Kirjanik Anne Beresti vanemate postkasti saabub 2003. aasta alguses postkaart, millele on kirjutatud vaid neli nime. Nimed kuulusid tema ema Lélia vanavanematele, tädile ja onule, holokausti ohvritele, kes hukati aastal 1942 Auschwitzi koonduslaagris. Aastate möödudes otsustab Anne välja selgitada, kes kaardi saatis ja miks. Abiks ema, sõbrad, eradetektiiv, grafoloog ja paljud teised, rullubki tema ees lõpuks lahti Rabinovitchite viie põlvkonna lugu. 

Muidugi leidub siin ajalooga seotud traagika kõrval ka inimlikku eludraamat... 

Samuti mõtiskletakse loos antisemitismi ilmingute üle tänapäeval, mis paratamatult viib mõtted vaenu ja sõdade juurde kaasaja maailmas. Kurb, et keegi peab 21. sajandil varjama oma identiteeti, sest on "valest" rahvusest. 

Esimene pool loost polnud just kerge lugemine. Kuigi holokausti teemal jutustatakse siin võimalikult diskreetselt (ei leia paremat sõna), ilma lausa detailidesse laskumata, meenus mulle kohe mujalt kuuldu, loetu, filmidest nähtu. Kannatusi lihtsalt ei saa ilustada! Raamat kätkeb autori uurimust ja perekonnalugu, mis lugedes reaalsustaju veelgi õhutas. Tundeid ei kergendanud teadmine, et teos on loodud ilukirjanduslikus võtmes. Aga hea raamat peabki puudutama ja andma mõtisklemist. Ja seda ta tõesti tegi. Minu jaoks oli romaan üks viimase aja elamuslikumaid lugemisi! 

🐾

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Valérie Perrin "Kolm"

-
Kujutis
Valérie  Perrin "Kolm" Tänapäev 2024, tõlge Pille Kruus, 638 lk Autori "Lilledele värsket vett" on mu lemmik, väga meeldis "Pühapäeva rüppe unustatud" . Ja ei jää kaks kolmandata... Aastal 1986 tutvuvad väikelinna koolis kolm kümneaastast: Adrien, Étienne ja Nina, kellest saavad lahutamatud kõiges. Kasvades tõotavad nad jääda sõpradeks ka tulevikus, kui ees terendab edasine õppimine ja elu Pariisis... Aastal 2017 leitakse järve uppunud autovrakk, milles on paarikümne aasta eest kadunud tütarlapse säilmed. Sünge leiu ja tol ajal lähedase kolmiku vahel on seos. Sõprade suhted on nüüdseks küll katkenud, aga igatsus üksteise järele pole kadunud... Taas raamat, milles tegelastega koos kulgeda.  See on lugu sõprusest, kuidas elu seda muudab või ei muuda, kuidas vaadata.  See on lugu täiskasvanuks saamisest, kõigi selle juurde kuuluvate konaruste ja eksimustega.  See on lugu elust, valikutest, võimalustest, saatuslikkusest. See on lugu põnevuse, ootamatute pööre...
Lisateave

Kairi Look "Tantsi tolm põrandast"

-
Kujutis
Kairi Look "Tantsi tolm põrandast" SA Kultuurileht 2025, 167 lk Taas heas mõttes kõneainet andnud väga paeluv ja tundeline raamat... Tüdrukuke ja vanaema, ühel elutee algus, teisel eluõhtu. Laps küsib, vanaema vastab ja jutustab rahvapärimustest, looduse imelisest jõust, usust, oma mälestustest, kõigest. Ses ajas kätkeb tüdruku õnnelik lapsepõlv, palju armastust, soojust, lootusi. Aga aeg ei peatu. Ilma vanaemata sirgub väike tüdruk neiuks, saab naiseks. Ees seisab nii rõkkavat rõõmu kui lohutut kurbust, enese kaotamist ja leidmist, selgust, kulgemist taas algusesse, oma juurte juurde... See on hästi meeleline tajumise, tunnetamise ja mõtisklemise lugu. Õhuliselt napis ja poeetilises väljenduses jagub põhjatut sügavust, ilu ja valu, intiimsust, ka tabamatut. Nii kirglikult saab tõesti kirjutada vaid südamest ja läbi isiklikult kogetu. Lugesin peaaegu hinge kinni pidades ja olin üleni raamatu sees... Puudutav lugu tõi mu mõtetesse enda läbitud elukõvera algusest tänaseni... 🐾...
Lisateave

Margus Luik "Elu Elisabethiga"

-
Kujutis
Margus Luik  "Elu Elisabethiga" Hea Lugu 2024, 192 lk 64/2024 Romaani "Sulnis Saara"  ka eraldi loetav järg viib esimese eesti aja lõpu Tallinna ja Haapsallu. Mark Stendi suveromanss noorukese Saaraga jääb minevikku. Mark abiellub imelise Elisabethiga ja neil on pisike poeg Oskar. Ajakirjanikuna töötades unistab ta oma teise romaani väljaandmisest. Marki elu on vägagi korras, aga vahel tabab teda vabaduseihalus. Parajasti töötab toimetuses sümpaatne sekretäripreili, kelle võlu tekitab Markis kiusatusi. Tagatipuks kohtub ta perepuhkusel Haapsalus taas Saaraga, kes pole siiski jäädavalt ununenud... Püüdsin Marki mõista, aga ega ma tegelikult temast sotti ei saanud. Iseendaga kimpus mehe sisemonoloogid venisid ja panid mind ohkama. Aga selline see Mark kord juba oli, kirjanduslik tegelane, kelle puhul ei peagi kõik meeldima.  Hästi nostalgiline ja usutav tundus kolmekümnendate aastate lõpu miljöö. Kui võrdlen seda vanaemadelt ja mujalt kuulduga, siis nii see vast oligi...
Lisateave