Anthony Horowitz "Minu harakamõrvad"
Kui "Midsomeri mõrvad" on mulle vägagi tuttav telesari, üks lemmikuid, siis Anthony Horowitzi kirjanikuna asusin romaani lugedes alles avastama. Kogukas raamat juba ootas riiulis, olin jätnud ta endale kirjanduslikuks "maiuspalaks", sest teada kiidusõnad tõotasid mõnusat lugemist.
Toimetaja Susan Ryeland teeb juba aastaid koostööd tuntud kirjaniku Alan Conwayga. Susanil on käsil tema viimane krimiromaan, kus mõrvajuhtumitega tegeleb detektiiv Atticus Pünd, kelle sari on sama menukas kui Briti krimiklassikute looming. Ootamatult saab põnev lugu otsa, puudu on viimased peatükid sellest. Ka selgub kohe tõsiasi, et Alan Conway on oma elu ise lõpetanud, jättes hüvastijätukirja. Hämmingus Susan otsustab asja uurida...
Romaanis põimusid kaks üksteise sees krimilugu, jagus nii üllatavaid momente kui põnevust, samas tegevus ei rutanud ja lugemine polnud iseenesest pingeline, küll aga haarav. Pea igaüks inimliku moega tegelastest oli oma pattude, patukeste või saladuste poolest kahtlusalune. Tundsin end ka distantsilt kaasa nuputades natuke detektiivina. Mõrvaüsteeriume ma muidugi ära ei lahendanud ja see oli midsomerliku loo puhul veel üheks plussiks.
Krimipoole kõrval ja romaani kontekstis liikusid mõtted kirjanduslike teoste telgitagustele: millisel hulgal võib raamatutes olla midagi elust maha kirjutatud (olustik, prototüübid), kuivõrd sisalduvad loomingus autori enda realiseerimata mõtted ja fantaasiad, kas looja armastab oma kangelasi või hoopis vihkab neid, milline sõnum peitub ridade vahel jne.
Raamat on omamoodi kummardus krimiklassikutele, kelle vaikivat kohalolekut läbi autori mõtete tajusin.
Te kindlasti teate seda tunnet, kui õues sajab ja küte on sees ja raamatusse võib ära uppuda. Sa loed ja loed ja tunned, kuidas leheküljed sõrmede vahelt kaovad, kuni järsku on neid paremas käes vähem kui vasakus ja sa tahad hoogu maha võtta, aga tormad sellegipoolest lõpplahenduse suunas, suutes pinget vaevalt taluda. [- - -] Kriminullid keerlevad tõe ümber - ei midagi enamat, ei midagi vähemat. Ebakindlusest tulvil maailmas ei ole midagi rahuldust pakkuvamat, kui jõuda viimasele leheküljele, kus iga i omale täpi leiab.
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar