Elina Backman "Kui jäljed kaovad"
Sarja esimesest osast "Kui kuningas sureb" tuttavad kriminaalkomissar Jan Leino ja läbipõlemisest toibuv ajakirjanik Saana Havas on paar. Pärast ühiselt veedetud puhkust ootab Jani ees mõrvajuurdlus. Leiti noore mehe surnukeha, kes üsna tõenäoliselt ise elust ei lahkunud. Saana asub taas tööle ja juba esimesel päeval saab teada, et kadunud on ta töökaaslase noorem vend. Saana otsustab oma taskuhäälingu kaudu otsingutele kaasa aidata. Selgub, et nii mõrvatu kui kadunud noormees tegid dokumentaalfilmi Lammassaarel elutsevast erakust. Asjaolusid lisandub, paraku ka mõrvasid...
Mitmekihilises loos hargnevad mitmete tegelaste mõtte- ja vaatenurgast esmapilgul täiesti erinevad ja vahelduvad liinid: parasjagu toimuv uurimine ehk olevik, minevikuepisoodid mingi aeg enne kuritegusid ja psühhoterapeudi vestlused ühega tegelastest. Huvitav oli jälgida, kuna ja kuidas need tasapisi üksteisele lähenedes seose said. Pilti sobituvad sujuvalt ka osaliste eraelud ja suhted.
Esimene raamat meeldis mulle, see samuti või õigemini rohkemgi veel. Parajalt timmitud põnevus oli nagu samm-sammult mäkketõus, tasapisi ja mõõdetult. Uurimistoimingute puhul oli haarav kaasa mõelda ja oma loogiline mõtlemine kah tööle rakendada. Olgu öeldud, et tõde hakkas selguma päris lõpu eel ja parajat närvikõdi jätkus heale krimkale kohaselt kogu lugemise ajaks.
Hulga kuritöödega loo taustal meeldis, kui sümpaatselt ja helgustundega autor Helsingi lähedase Lammassaare suvelõpu loodust kirjeldab, leevendades nii sündmuste karmi tegelikkust.
Juba ootan kolmandat osa "Enne kui läheb pimedaks" eesti keeles. Loodan, et ei pea kaua ootama!
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar