Anthony Doerr "Pilvekägula"
Ajatus romaanis kohtuvad ajalugu, ulme, fantaasia ja reaalsus.
Uudishimulik ja terane Anna elab 15. sajandi Konstantinoopolis. Tüdruk õpib lugema ja leiab iidse raamatu, milles lugu Aethonist, kes igatseb muutuda linnuks ja lennata unistuste taevaparadiisi Pilvekägulasse. Väljaspool müüri on linna ründajate hulgas kodust kaugele viidud huule- ja suulaelõhega külapoiss Omeir. Anna ja Omeir kohtuvad...
20. sajandil harjutab sõjavangina kreeka keelt õppinud kahekskümnendates Zeno ühes Idaho raamatukogus lastega näidendit Aethoni loo põhjal. Samasse peidab pommi autistlik teismeline Seymour, kes valutab südant looduse mõtlematu hävitamise pärast...
Tulevikus on Konstance jäänud üksi tähelaevale Argos. Tema pole planeedil Maa kunagi käinud. Tüdruk meenutab isa jutustust Aethonist...
Lugemist alustades tundus, et ühe raamatu kaante vahele on kirjutatud mitu erinevat lugu. Tekkis isegi mõte, kas ja kuidas nende otsad küll omavahel kokku saavad. Mida edasi, seda selgemaks pilt sai, ent loo ajaliste mõõtmete, mõttetiheduse ja sisurohkusega harjumine võttis mul siiski aega. Meeldis erinevate varjunditega väljenduslaad, kord poeetiline ja südamlik, siis valulik ja tõsine. Olenemata ajastust ja tegevusliinist olid romaani keskmes inimesed kannatuste, ohverduste, lootuste ja igatsustega. Palju oli saatuslikust, üks müüt, mis mõjutas paljude elusid ja igale osaks saanud omamoodi Pilvekägula. Lugu oli minu jaoks haarav, aga nukrapoolne ja painav.
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar