Arthur Conan Doyle "Sherlock Holmesi lood I"
Esimest korda kohtusin Arhur Conan Doyle`iga varateismeeas läbi raamatu "Baskerville`ide koer" (1973), mille kaanepildil metsik lõukoer. Nimiloos leidus toona minu jaoks ohtralt kõhedust ja põnevust. Siiani mäletan, kuidas sumedal ja vaiksel augustiõhtul akna taga tirtsud siristasid ja mina pinevusega lugesin. Sealt mu krimihuvi alguse saigi.
Viit lugu siin: "Etüüd punases", "Nelja märk", "Sherlock Holmesi seiklused", "Sherlock Holmesi memuaarid" ja "Baskerville`ide koer" lugesin nüüd uuesti päris pikalt, aeg-ajalt ja vahepalaks teistele raamatutele. Sellist elevust muidugi enam ei tundnud kui aastaid tagasi. Parasjagu tuli tuttavat ette, ent oli sedagi, mis aja jooksul ununenud või mis üldse ei meenunud, nii et lugusid nautisin ikka täiega. Lugedes kangastusid vene filmisarjast nähtud Sherlock Holmesi ja doktor Watsoni tegelaskujud, kes oma näo ja teoga silme ees olid ning lugemise elavaks tegid.
See, et nende krimikangelaste fenomen püsib ülemöödunud sajandi lõpust tänaseni, pole üldse ime, sest mõnus on lugeda midagi nii argielukauget ja samas ajatut. Muhekriminaalne elamus on igatahes garanteeritud!
🐾
Minu tütre lemmikraamat juba varasest noorusest ehk 13.asena-nüüd ostis koju /Norrasse/ kaasa ka.
VastaKustutaNii tore! Kusjuures olen kuulnud, et see paljudel teismeea lemmik olnud ja krimihuvi ärataja!
Kustuta