Dörte Hansen "Mere äärde"

Dörte Hansen "Mere äärde"

Tänapäev 2023, tõlge Eve Sooneste, 228 lk

#38 2026

Romaan viib väikesele Põhjamere saarele, kus inimeste igapäevaelu sõltub suuresti loodusest ja aastaaegadest. Keeruliste oludega talvel elavad saarel vaid kohalikud. See-eest tulvab siia suviti turiste nautimaks kõike, mida saarerahval pakkuda on. Üüritakse tube, sõidetakse hobukaarikutega, ostetakse suveniire, puhatakse täiel rinnal. Kuulatakse lugusid hüljeste ja vaalade küttimisest, mis tegelikult on jäänud minevikku. Mandrilt tulevate muutustega asendub saarlastegi eluviisis üha enam vana uuega. Ootamatult eksib saare randa vaal...

Dörte Hansen on võrratu olustikupiltide looja. Lugedes tundsin end olevat saarel tormise mere ääres, jäise tuule ja soolaste veepiiskade meelevallas, pea kohal rahutud tumedad pilved. Kütkestas väljenduselt napp ja õhuline, ent mõtetelt tummine ja voolav jutustamine. 

Nukratooniline lugu areneb, õigemini kulgeb tasapisi ja omasoodu. Siit leiab saare elu ja argipäeva nähtuna asukate vaatenurgast. Tegelikult loovadki romaani hästi inimnäolised tegelased oma erinevate mõtete, tunnete ja saatustega. Olles justkui pusletükid, mis peaksid omavahel haakuma, aga ometi ei tee seda. Kaasa elades suhtusin neisse poolehoiuga nagu oma küla inimestesse. 

Hinge riivasid ja panid mõtlema ajas muutunud suvitajate suhtlemine ja hoiakud. Nii väga soovin, et märkamine, hoolimine, tänulikkus jne poleks ajast arust igandid, vaid väärtused!

Meri annab, võtab, aga püsib ikka ühesugusena. Samas muutub ajas kõik muu ja miski ei jää endiseks, ka inimesed. Kes igatseb eemale, keda hoiavad juured saarel. Kerge pole leppida sellega, mis läinud ja hinge kriibib nostalgia. Mälestused kestavad, kuni jätkub teadjaid, alalhoidjaid ja edasiandjaid...

Nautisin kauni auraga romaani lugemist! Väga köitis ka autori "Õunamaa" ja õigupoolest ei teagi, kumb raamatutest rohkem meeldis...

🐈