Kaotatud ja leitud

Mulle meeldib lugeda ajaviitekirjandust. Meeldivad nn panoraamromaanid, mille tegevustik kandub läbi aastakümnete tänapäeva või on muul moel läbi põimunud. Põnevusega loen haaravaid krimilugusid. Ajalooga seotud taust on raamatule boonuseks. Ei meeldi emotsioonidest ja verest nõretavad, kuid sisult tühjad ja sündmustevaesed raamatud. Eelistan, et see, mida loen, on usutav ja võimalik. Kindlasti peaks hea raamat kandma moraalset tarkusetera. Valin lugemiseks ajaviiteraamatuid, sest igapäevaselt õpikute ja töövihikutega töötades tuleb enamasti jääda konkreetse teema juurde ja olla ratsionaalne. Minu lugemisvara aitab mul minna kaugemale argirutiinist.

Lugemisvara otsingul sattusin „Apollo“ raamatupoes kirjastuse „Eesti Raamat“ poolt välja antud sarjale „Tõlkes leitud“. Sarjas on seni avaldatud üheksa raamatut. Esimesena ilmus kirjanik Ruth Hogani „Kaotatud asjade hoidja“.

Anthony abikaasa Therese sureb. Samal päeval kaotab ta naise poolt kingitud talismani- armulauamedaljoni. Anthony tunneb, et on kõigest ilma jäänud. Sellest päevast alates hakkab ta koguma leitud ehk kellegi poolt kuhugi unustatud asju. Kõik leiud paigutab Anthony riiulile varustatuna sildikestega, millal ja kus ese leiti. Tema kogus on: patsikummike, vihmavari, tuhaurn kellegi säilmetega, mantlinööp jne. Kirjanik Anthony juures leiab töö abilisena Laura, kes on kaotanud enesekindluse ning usu oma soovidesse ja unistustesse. Pärast surma pärandab Anthony maja ja kõik leitud aarded Laurale, et see saaks jätkata tema poolt pooleli jäänud tööd ning alustada oma unistuste täitmist. Tingimuseks seab Anthony, et Laura püüab leida kaotatud asjade omanikke. Paralleelselt kulgeb raamatus liin Eunice ja Bomberi elust ja sõprusest ning armastusest. Iga kaotatud asjaga seondub lugu, mida aitavad lahendada aednik Freddy ja downi sündroomiga naabritüdruk Sunshine. See on helge lugu sõprusest ja armastusest, kaotamisest ja leidmisest!

Just nüüd, siiani  jõudes, sain kurva teate, et lahkus inimene, kellega oma laste kaudu kogu jätkuva elu seotuks jään … Kadri ja Mari isa, puhka rahus!

Igal asjal on oma lugu, igal inimesel oma. Miski pole igavene. Lugu püsib ja säilib, kuni on mäletajaid. Läbi mälestuste võib ka mingi tavaline ese rääkida pika loo kellestki. Nii nagu raamatus „Kaotatud asjade hoidja“.

Pippa kaotab pidevalt oma lelusid: karvaseid hiirekesi ja pehmeid pallikesi. Leiame neid koristades kodu kõikvõimalikest kohtadest. Tore on vaadata, kuidas leidmisele järgneb tõeline tants ja tagaajamine! Järgmisel korral koristades leiame selle mängu ajal kaotsi jäänud mänguasjad taas üles.

       🐾