Mika Keränen "Varastatud oranž jalgratas", "Peidetud hõbedane aardelaegas"
Kirjanik Mika Keränen on sünnilt soomlane, kuid õppinud Tartu ülikoolis eesti keelt ja kirjandust ning sellest ajast ka seotud Eestimaa ja Tartuga. Apollo veebilehelt leidsin 15 lasteraamatut, mis autorilt eesti keeles ilmunud, mõned neist veel lisaks e-raamatuna.
Koolilaste hulgas on tema krimilood populaarsed, mis vähemalt meie klassi riiulilt neljandike poolt esimeste hulgas lugemiseks valitakse.
Esimene raamat, mis Mika Keräneni laste krimkadest ilmus, on Belgiast pärit professori oranži jalgratta varastamise lugu. Tegevus toimub Tartus, Supilinnas. Politseile pakuvad kadunud jalgratta leidmisel oma lahket abi poisid Olav ja Anton, lubades silmad-kõrvad lahti hoida. Mari koos prantsuse buldog Matiga liituks meeleldi poistega, aga need poisid... Ja Matit ei pea nad ka õigeks koeraks. Mari aga kutsub oma kambajõmmideks hoopis Reilika ja Sadu. Konkureerivate poiss-detektiivide ja tüdruk-detektiivide + ühe neljajalgse poolt võivadki uurmistoimingud alata...
Teises raamatus otsivad poisid ja tüdrukud, kes on koos loonud salaseltsi Ramps, peidetud aaret. Mari vanaisa leiab riiulist 1944. aastal kirjutatud kirja, mis on saadetud tema onu poolt Mari emale. Kiri annab teada, et Tartu botaanikaaia linnamüüri väravas on varjul hõbelaekas varandus. Saladuse lahendamine pole sugugi kerge, tuleb tagaajamist ja üllatusi...
Autor on hästi tuttav 10-11-aastaste laste mõttemaailmaga. Tegevus raamatutes on usutav, laste tähelepanekud ning tegevusplaanid igati loogilised. Väga sümpaatne, et ühise eesmärgi nimel kujuneb tegelaste omavaheline seltsimehelikkus ja koostöövalmidus. Teksti on pikitud muhedaid huumorikilde. Samas ei ole sisu liiga idealistlik: puututakse kokku kiusamise, kuritegeliku maailmaga, tuleb ette "väikseid valgeid valesid" eesmärgi huvides jne. Ka kasvatuslik iva on omal kohal.
Toimuva taustaks on õdus ja kodune Supilinn, kus inimesed üksteist teavad või omavahel seotud. Kes sealset kanti tunneb, sellele tekitab loo lugemine kindlasti sooja tunde. Raamatute esi- ja tagasisekaanel on ilusti Supilinna plaan ka olemas, kust saab detektiivihakatiste liikumist jälgida.
Lood on klassikalised lasteraamatud ja kirjutatud vanas heas Kalle Blomkvisti lugude stiilis ning sobivad lugemiseks nii poistele, tüdrukutele kui täiskasvanutele, kes muhekrimkadest lugu peavad.
Mulle meeldis teine raamat rohkem just haarava tempokuse poolest, ka on seal silmaringi avardavat teavet ja üldse elulisust enam. No tõeliselt põnev oli Rampsu salaseltsi tegevusele kaasa elada!
Ühe noore lugeja arvates lähevad Mika Keräneni edaspidi ilmunud lood aina paremaks ja huvitavamaks. Püüan järgmisi ka lugeda, eks siis pajatan siingi!
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar