Rosa Liksom "Kupee nr 6"
Tunnistan, et alustasin raamatu lugemist eelarvamusega. Eks ole ju nõukogude ajal NSVL-s rongiga kordi sõidetud ja midagi eriti positiivses mõttes mäletamist väärivat ei meenu. Filmi ise näinud ei ole. Loo lugemise kasuks otsustasin sellepärast, et nii raamat kui film on siin-seal sageli jututeemaks. Huvitav oleks ka ise kaasa rääkida. Tegelikult ju minevik oli, on ja jääb...
Soomlannast üliõpilasest tüdruk asub Moskvast teele rongiga Ulaanbaatarisse, et teha teoks unistus vaadata iidseid kaljujooniseid. Tema kupeekaaslaseks saab lihtne alkohoolikust vene mees. Mees räägib maast ja ilmast, endast ning oma elust väga värvikalt ja ilustamata. Tüdruku peas keerlevad mõtted Moskvast, elust seal ja suhetest nendega, kes sinna jäid. Pika rongisõidu vältel, kus mees on rääkija ja tüdruk kuulaja, sinna juurde veel pikemad peatused vaksalites, kus puututakse kokku sealsete asukate ja nende eluoluga, avanebki lugeja ees mingi osa elust ühel kuuendikul planeedist nõukogude ajal...
Kirjeldused raudteejaamade, rongi, aknast nähtud linnade, looduse, inimeste jne kohta on tõetruud. Seda kõike olen kunagi näinud, kuulnud, haistnud. Venemaal oli kõik võimalik, võib-olla isegi astrid vaasis märtsikuul...
Raamat andis mulle võimaluse olla selles minevikuloos kõrvaltvaataja, mõista tegelasi, mida tol ajal teha ei oleks osanud...
Optimistlikuim lause romaanist:"Kui asjad ei lähe paremaks, lähevad nad halvemaks, ja halvast on ainult natuke maad heani."
Väga omapärane, ka masendav, aga vapustavalt hea raamat. Filmi niipea ei vaata, sest loetu juba jooksis silme eest läbi nagu kinolinal...
Tähenduslik lause raamatu esikaanelt: "Üks kohtumine muudab kõike."
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar