Cara Hunter "Nad ei leia sind iial"

 

89/2022
Rahva Raamat 2019, tõlkija Bibi Raid, 352 lk.

Tutvust Cara Hunteri inspektor Adam Fawley krimisarjaga alustasin täiesti juhuslikult teisest loost "Pimeduse kütkes". Taipasin muidugi kohe oma väikest eksitust, kuid sisust arusaamist see õnneks ei seganud. Kuna krimiromaan oli väga haarav, siis nüüd on mul kõik eesti keeles ilmunud viis raamatut riiulis olemas ja võtsin lugemiseks päris esimese osa.

Adam Fawley teab oma kogemustest, et laste kadumise juhtude puhul on üheksal juhul kümnest süüdlaseks keegi, keda laps hästi tundis. 

Oxfordis kaob 8-aastane Daisy Mason, keda nähakse viimati kesköö paiku kodumaja aias, kus tema vanemad võõrustavad külalisi. Teda kirjeldatakse kui elavat, ent mõistlikku tüdrukut, kes poleks tõenäoliselt võõraga kaasa läinud. Daisy perekond näib veidrana: ema peab oluliseks teiste arvamust, isa on enda suhtes kaitsepositsioonil uurimisega seoses, vend kinnine ning endassetõmbunud. Keegi ei tea midagi, keegi ei näinud midagi, aga tundub siiski, et kellelgi on midagi varjata... 

Raamat on muidugi haaravalt mitmekihiline lugemine, kus uurimistoimingute ja ülekuulamisprotokollide kõrval Twitteri kommentaarid, Adam Fawley isiklik lein, uurijate omavahelised suhted jne. Ivaks laste probleemide märkamine ning nende heaolu, mis valusa joonena lugu läbib.

Kogu paksu romaani lugemise vältel näis üsnagi aimatav, kes süüdi. Pidin juba peaaegu pettuma, et nii lihtne see ongi, kuigi sisetunne ütles, et siin peab veel midagi olema. Lõpp üllataski ja meeldis väga!

Enamasti ma väldin krimiraamatuid, kus tegevuse keskmes lapsed. Seda lugu julgen küll soovitada lugejale, kes samuti mõtleb. Romaanil on minu arvates väga paslik pealkiri...

🐾

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Mika Keränen "Varastatud oranž jalgratas", "Peidetud hõbedane aardelaegas"

Minu lugemise aasta 2023

Jostein Gaarder "Sofie maailm"