TJ Klune "Maja taevasinise mere ääres"
Linus Barker on üdini ausameelne mees parimais aastais. Ta elab üksildast elu pisikeses majakeses koos tujuka kassiga, kuulates õhtuti vanu vinüülplaate. Linus töötab Maagiliste Noorte Hoolekandeosakonnas, hoolitsedes laste heaolu eest orbudekodudes. Ootamatult kutsutakse ta Eriti Kõrge Kõrgema Juhtkonna palge ette. Hirm on suur, seda enam, et Linuse töökaaslaste arvates on ta kindlasti hakkama saanud mingi enneolematu eksisammuga. Kõrge kohtu poolt usaldatakse Linusele aga hoopis salajane ülesanne sõita üheks kuuks orbudekodusse Marsyase saarele, kus elavad kuus erilist last. Ta peab välja selgitama, kas on võimalik, et nad toovad endaga kaasa maailmalõpu või mitte, esitades juhtkonnale selle kohta üksikasjalikke aruandeid. Laste hooldaja on meeldiv ning omapärane Arthur Parnassus, kes valmis tuliselt oma hoolealuseid kaitsma. Linuse ja Arthuri vahel areneb kiindumus...
Romaani algus, kus Linus seisis silmitsi oma üliautoritaarsete ülemustega, meenutas mulle G. Orwelli romaani "1984". Valitses ärevalt tume meeleolu, huumorgi oli süsimust. Linus Barker kui patoloogiline muretseja oli kohusetundliku töönarkomaani võrdkuju. Marsyase saarel aga hakkab tema masendus aegamööda lahtuma ja elurõõm saab võitu Linuse muredest, hirmudest. Huvitav oli jälgida tema enesekahtlusi teel paranemisele. Linuse perekonnaks saavad võluvalt ebaharilikud hoolealused, saarehaldjas Zoe ja usaldusväärne Arthur, kelles ta leiab hingesugulase. Eriliste tegelaste kaudu väljendub hoolimine, tingimusteta armastus, sõprus, sallivus, vaprus, koos sooja südamlikkusega. Muinasloole kohaselt on lõpp muidugi õnnelik!
Mõnus lugemine, kui soov nautida midagi maagilist ja fantaasiarikast. Romaan oma lihtsa ning ladusa väljendusega sobib lugemiseks ka teismelisele raamatukoile. Loo põhjal saaks kindlasti hea animafilmi. Suurepäraselt passivad kokku raamatu kaanekujundus ja muinasjutuline sisu!
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar