Eet Tuule "Peeglikillud"
Nostalgiliselt mõjuv kaanekujundus raamatu puhul ei jäta mind kunagi külmaks ja meelitab lugema. Huvi uuema Eesti kirjanduse vastu tiivustas ka ning alustasingi mulle seni tundmatu, aga viljaka autori 17. raamatu avastamist.
Romaani sündmused toimuvad viimase sõja lõpust tänapäevani Harjumaal Saue kandis. Oma aja taustal ja olude raamis kasvavad suureks maaperede ainukesed lapsed Mart ja Urve ning leiavad teineteist, abielluvad, saavad tütre Kersti, kel juba lapsena avaldub võime tajuda teiste inimeste mõtteid. Raamat nende perede elule ja suhetele eri põlvkondade vältel keskendubki. Loos kirjutatakse küüditamisest, kolhooside loomisest, 1967. aastal Eestimaad laastanud augustitormist, elust nõukogude võimu all, Eesti taasiseseisvumisest, erastamisest, uutest rasketest aegadest jne. Autor jutustab maainimeste argielust, nagu see neil aegadel oli.
Kuna romaani tegevus toimub mu koduvallas, siis tuttavate kohanimede ja paikade nimetamine lisas loole usutavust, oli äratundmist. Autori ladusast väljendusest ning detailsusest oli tunda, et tal endal see aeg läbi kogetud ja elatud. Lugemine edenes hästi, samas natuke nukraks tegi raamat. Halli argisust ja tõsidust oli palju, soojust ning helgust jäi minu jaoks väheks. Pealkirja tähendus selgub ka lugedes, kuid pole väga veenev, vaid on pigem kunstlik motiiv. Või on asi mu enda sisetundes, et hetkel tahaks olla olevikus ja ajas hoopis tulevikule mõtelda...
Minu arvates läheb see jutustav lugu paremini peale elukogenud lugejale, nooremale jääb ehk sisu kaugeks, vast isegi igavaks.
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar