Rauno Võsaste "Topeltmõrv Paunveres"
1997. aasta jaanuari alguses leitakse Palamuse lähedal talumajast vanapaari vägivallatunnustega surnukehad. Mõrvatud elasid kasinalt poollagunenud räpases majas ja põhjust kuriteo sooritamiseks ei näi kellelgi olevat. Ka pole jälgi, mis viitaks mõrtsukale. Topeltmõrva uurimisega hakkavad tegelema Jõgeva Politseiprefektuuri kriminaalpolitseinikud...
Romaani lugedes tekkis pilt politseitöö argipäevast ja köögipoolest 90. aastate teisesel poolel. Autor räägib asjalikult lahti kriminaalpolitsei tegevuse iseärasused, iseloomustab põhjalikult ametnikke, lisades värvikaid olustikukirjeldusi, seiku tollest ajast. Tõepärasust toetab Jõgeva kant tegevuse toimumiskohana. Kuigi pealkirjas Paunvere nimetamine on eksitav (irooniline?), sest seostub hoopis muus kontekstis tegelaste ning sündmustega. Kuna interneti kasutamine töövahendina oli toona politseivaldkonnas veel täiesti lapsekingades, siis info saamine, töötlemine jne toimub tänapäevases mõistes kodukootud tasemel, aga hakkama saadakse edukalt. Loos kasutavad tegelased päris palju vene keelest tulenevat slängi, mis omal kohal ja asjatundmatule ära seletatakse. Kuid kõnepruugis esinevad roppused kõlavad küll nagu sidesõnad lausetes. See vähendas minusuguse esteedi sümpaatiat uurijate suhtes oluliselt. Hämmastas seegi, et politseiametnikud panevad aina pidu, alkoholilembusel ei paista olevat otsa ega äärt, sageli (alati?) isegi ametikohustuste täitmisel. Vist ükski lehekülg ei möödunud selleta, pani kohe ohkama... Mõtlen, et enam ilukirjanduslikku maiku oleksid romaanile andnud tegelaste sisemonoloogid, eraelu peegeldused. Oleksin tahtnud neid tajuda mitte ainult ametnikena, vaid ka inimestena.
Mis väga realistlik, ei pruugi alati olla põnev. Nii selle loo puhul minu arvates oli. Samas oli ladusa väljendusega romaani kerge lugeda ja huvi teada saada, milliseks kujuneb lõpp, püsis samuti. Ise ekspert ei ole, aga vast pakub raamat äratundmist veerand sajandi taguse politsetööga kursis olevale lugejale.
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar