Tadhg Mac Dhonnagain "Proua Lazare"
Romaani valikul lugemiseks mängis oma osa peategelase oletatav Eesti päritolu.
Levanale on alati eeskujuks olnud tema juudi päritolu vanaema. Vanaema Hana Lazare põgenes lapsena oma kodumaalt Eestist, kus kogu ta pere hukkus holokaustis. Mõistetavatel põhjustel ei taha Hana sellest kõneleda. Elu lõpul on vana daam sageli segadushoogude meelevallas. Tema ajuti võõrkeelne sonimine tekitab küsimusi. Samas ilmnevad üksikasjad, mis tekitavad Levanas arusaamatust vanaema päritolu kohta. Ta ei tea, mida uskuda või mitte uskuda. Selgeks saab, et vanaema Hana minevikus on palju küsitavaid asjaolusid, teadmatust. Levana tahab teada, mis on tõde, kus on päriselt tema juured...
Mõnd raamatut alustades tunnen kohe, et see on minu raamat. Nii selle romaaniga oligi. Sündmuste mõtlik kulg viis Pariisi, Brüsselisse, Iirimaa väikesaarele, vaheldumisi tänapäev ja minevik, millest algasid peategelase kannatused, enesesalgamine, varjamine, süütunne. Valulikult põimus sisuga usu teema, lootus jumalikule imele, enese määratlemine usulises mõttes. Tasapisi kujunes pilt paljude aastate eest toimunust, andes kaasa elamist, mõtisklemist. Minevikus on alati detaile, mida me kunagi täpselt teada ei saa, nii siingi. Tegevuse ajaloolist tausta arvestades jäi kohati isegi mulje, et see võinuks olla päriselt juhtunud dramaatiline lugu.
Köitis, millise hoolivusega on kirjutatatud austusest rahvaluule vastu 30-aastate Iirimaal. Rahvapärimuste teadjad - jutustajad olid seal armastatud ning lugupeetud inimesed. Möödunud aegade mälestuste hoidmine on mullegi südamelähedane. Selle romaani puhul sobib hästi moraaliks, et mineviku mäletamiseta pole olevikku ega tulevikku. Haarav lugu, nautisin väga!
Paeluva kaanekujunduse looja on Britt Urbla Keller.
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar