Kate DiCamillo "Kõik Winn-Dixie pärast"
Ühel kenal suvepäeval saadab jutlustajast isa Opali toidupoodi paki makaronide, valge riisi ja kolme tomati järele. Tagasi tuleb tüdruk sealt aga koos...
Ta oli suur ja kõhn; ta ribid paistsid. Ja kere oli kaetud laikudega, kus polnud üldse karva. Ta nägi välja rohkem nagu suur ja vana pruunikarva vaip, mis on õue vihma kätte jäetud. Ja ma pean tunnistama, et ta haises. Koledasti. Ta oli üks kole koer, aga juba ma armastasin teda kogu südamest.
Koer saab nimeks Winn-Dixie toidupoe järgi, kus nad Opaliga teineteist leidsid. Nüüdsest on Opal ja Winn-Dixie lahutamatud. Miski ei korva aga üksildase tüdruku igatsust ema jäerele, kelleta ta kasvab.
Mõtlesin ema peale. Tema peale mõtlemine äratas sama tunde, nagu katsuksin keeleotsaga auku, kust hammas on ära tulnud. Ikka ja jälle läksid mõtted selle tühja koha peale - koha peale, kus tema oleks pidanud olema.
Õnneks leiab tarmukas ning suure hingega Opal tänu Winn-Dixiele sõbrad. Need omal kombel elunäinuna õpetavad tüdrukut mõistma inimeste erinevusi, andestama eksimuste eest, leppima sellega, mida muuta ei saa.
Mis oleks, kui räägiksid mulle endast kohe kõike, nii et saaksin sind oma südamega näha...
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar