Birgit Itse "Minu Naissaar. Metsikult ilus"
Aitäh Kirjastusele Petrone Print raamatu eest!
Võõra võimu ajast mäletan, et Naissaarel paiknes kõiksugune militaarne atribuutika sõjaväelastega. Tavaline kodanik piiritsoonis asuvale saarele ei pääsenud ja ega poleks tahtnudki toona sinna minna. Nüüd, kui raamat läbi loetud ja hoopis teine aeg, on see mul mõttes küll.
Üheksakümnendatel vene sõjaväeosad lahkusid ja pooljuhuslikult sattus Naissaarele raamatu autor Birgit. Kuidagi kujunes nii, et ebakindla teismelise neiu, kes nägi enda juures vaid puudusi, võttis tol ajal veel metsik saar justkui oma tiiva alla. Juba esmakordsest kohtumisest hakkas Birgiti jaoks arenema soe suhe selle omapärase paradiisiga, millest omakorda sai unistus kirjutada raamat.
Raamatus saavadki üheks kaks lugu: Naissaare ja Birgiti oma. Kirglikult ja kiindumusega kirjutab Birgit Naissaarest kui oma saarest, kus kogetu aitas tal leida ennast.
Birgit jutustab matkaradade rajamisest saarele, giidiks saamisest, retkedest turismigruppidega, Naissaare raudteest, seiklustest, ka rasketest hetkedest ja ohtudest (maapõues peituv sõjaväeline "pärand" ja rästikud) ning elusa ja eluta looduse võlust ja väest. Siin leidub huvitavat saare erinevate paikade militaarsest minevikust, ajaloost üldse ja Naissaare arenemisest menukaks looduse- ja kultuurihuviliste sihtkohaks. Muidugi on jutuks inimesed: noored ja vanemad, avalikkusele tuntud ja mitte. Värvikaim kõigist neist on suure südamega saarevaht ja rongijuht Petka.
Lugedes mõtisklesin, et "oma saar" ei pruugi olla tükike maad keset merd, vaid paik keset metsa, kodutalu, või muu tähenduslik koht hingele, kuidas kellelgi, aga hea, kui ta olemas on...
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar