Indrek Hargla "Mõisa köis. Kolm mõrvalugu Juhan Liiviga"
Kui Hargla on ennast juba Melchiori lugude puhul tõestanud keskaegse õhustiku loojana, siis siin ei olnud 19. sajandi lõpu miljöö teps mitte vähem usutav. Tsaariaeg ja venestamine, eestlaste ja mõisnike elu-olud, tegelaskarakterid, kriminaalsed sündmused ja Juhan Liiv kõige keskmes sobisid mulle hästi. Lugemise tegi mõnusaks ajale vastav väljendusviis, mis kohati naerutavalt humoorikas või teravalt irooniline.
Meeldis, et autorit inspireeris mõte Juhan Liiv lugude peategelaseks kirjutada. Raamatu kaudu said mõistetavamaks poeedi meelelaad, oletatavad loomingu tagamaad ja siirad mõtted eesti keelest, isamaalisusest, elust ja surmast, millele poleks ilma lugemata mõelnudki.
Kuna haige ja tõrjutud Juhan Liivi loomingut avaldati ta eluajal vähe, siis andis lugemine äratundmist, kui palju on hiljem tema luulet viisistatud ja tsiteeritud. Arvan, et raamat on Hargla poolt võimaluse andmine luuletaja meenutamiseks, mis sest, et krimivankri ette rakendades. Vähemalt mind see ei seganud. Lugudes leidub sedagi, mis tänapäevaga haakub ja mille üle mõtiskleda.
Krimilood olid väga haaravad lugeda ja ega hing enne rahu ei saanud, kui raamatuga lõpule jõudsin. Taas uurisin lisa, et Juhan Liivist (1864-1913) rohkem teada, sest mu tutvus temaga on piirdunud mõningate luuletuste kõrval teismelisena kohustuslikus kirjanduses jutustuse "Vari" lugemisega, mis ilmselgelt oli ealiselt liiga vara loo mõistmiseks. Nüüd mõtlen selle uuesti läbi lugeda ja lugude põhjal valminud filmi ka ära vaadata.
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar