Tiit Meren "Kaagjärve Veenus"
Vanad majad, päevinäinud asjad, mälestused elatud eludest ja saatustest paeluvad mind. Huvi vanade fotode vastu algas lapsena. Haige olles ei tohtinud niisama toas tuterdada, vaid pidi ilusti voodis teki all püsima. Aga igav hakkas. Nii sai peale lugemise veel meelelahutuseks vanaema pildialbumite lõputu vaatamine. Küsisin ikka, kes see või teine on. Tegelikult juba teadsin varasemast, aga vanaemale meeldis pildilolijaid meenutada ja neist jutustada, mis mulle väga meeldis. Praegu samu fotosid vaadates tunnen kalli vanaema vaikivat kohalolekut...
Veresoontekirurg Tiit Merenil tuli selle raamatu väljaandmise mõte pärast üllatuslikku fotomaterjali leidmist pööningult kila-kola ja põhukuhja alt. Enamus leitud klaasnegatiividest olid heas seisus ja heitlike aegade eest hoolega varjul hoitud, autoriteks XX sajandi vahetuse paiku Valgamaal tegutsenud hobifotograafidest vennad Luckinid. Johannes Luckin oli Tiit Mereni abikaasa vanaisa ning töötas Kaagjärvel kooliõpetajana. Tema vend Carl seikles noorpõlves misjonärina Aafrikas, hiljem sai temastki õpetaja, Laanemetsa vallakoolis.
Vennad Luckinid olid fotoasjanduses iseõppijad. Ateljee neil puudus, aga see polnud takistuseks, et pildistada tavalisi külainimesi elusündmuste puhul ja tegemistes, toimetustes. Oma aja pühendunud piltnike fotodelt vaatab vastu elu igas mõttes, algusest lõpuni.
Üllatasid muidugi loomingulised aktifotod, mis tehtud rohkem kui 100 aastat tagasi ja eksootilised Aafrika pildid samuti. Olid vast külafotograafid!
Raamatu fotode, kommentaaride ja vahetekstide läbi oli mõnus veidike minevikku piiluda. Vaadates pildilolijate sätitud, samas loomulikku olekut, püüdsin mõistada nende mõtteid...
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar