Ester Laansalu "Minu Kreeka. Ühe isepäise giidi sekeldused hellenite maal"
Tänud Kirjastusele Petrone Print raamatu eest!
Reisipisikuga nakatusin alles mõned aastad tagasi ja kulub veel tükike aega, et täituks unistus külastada kõiki Euroopa pealinnu, nende seas ka Ateenat. Mu teadmised Kreekast on nagu keskmisel eestlasel, kes sinna sattunud pole: midagi olen lugenud, siit-sealt kuulnud ja näinud. Eelnevalt ära vaadanud loole lisatud päikeseenergiast pakatavad fotod asusin mornil novembripäeval lugema.
See raamat tõi Kreeka mulle lähemale. Ootuspäraselt jutustab Ester põhjalikult maast üldse ja kreeklastest. Jutuks tulevad sealne elu-olu, kombed, suhtlemine, Kreeka köök ja mis kõik veel, taustaks imeline loodus ja iidne ajalugu. Meeldisid momendid, kus Ester võrdleb kreeklasi ja eestlasi, näiteks erineb suhtumine alkoholi, mis selgelt kreeklaste kasuks. Samas võivad kiiresti ja emotsionaalselt rääkivad kreeklased ja eestlased vägagi sarnaneda. Selliseid hetki jagus, kus hakkasin oma peas samuti arutlema kreeklaste ja eestlaste sarnasuste, tegelikult küll pigem erinevuste üle.
Aastaid Kreekas giidina töötanud Ester jutustab mitmetest lõbusatest juhtumitest aga ka peadpööritavatest seikadest. Õnneks on kõik hea, mis hästi lõpeb. Kui oma elust rääkides jääb Ester tagasihoidlikuks, siis raamat, tema "lapsuke", annab tõendust naise soojast suhtest Kreekaga ja tihedast lävimisest sealsete sõpradega.
Raamat on hästi kirjutatud ja lugeda oli huvitav. Muljet avaldasid reisisoovitused ja väike abistav sõnastik kreekakeelsete väljenditega, mis abiks söögikohtades menüü mõistmiseks ja roogade tellimisel.
Raamatu esimene trükk ilmus 2011. aastal. Kordusväljaandes (2024) lisandus sellele uus peatükk viimase aja üldisema infoga. Kuna loos räägitakse pea 30 aasta tagusest ajast samuti, siis mõtisklesin, kas ja kui palju on sealses elus aja jooksul muutunud. Aga oma silm on kuningas. Minu arvates saab lugeja, kes kavatseb Kreekat külastada raamatust mõnusa ettevalmistuse.
🐾
.jpg)
Kommentaarid
Postita kommentaar