John Steinbeck "Hommiku pool Eedenit"
Mulle meeldivad perekonnasaagad, klassika ja toekad teosed. Nii endale aastalõpu maiuspalaks seda raamatut hoidsin, kus kõik see ühtede kaante vahel.
Romaani tegevus saab alguse kahest vennast Traskist ja Hamiltonide perekonnast Ameerikas 19. sajandi teisel poolel. Vendade suhe kulgeb ühest äärmusest teise. Selles on nii lähedust kui vaenulikkust, armukadedust. Hamiltonide suures peres laabub kõik, kuigi rikkaks ei osata saada ja elatakse peost suhu, see-eest jätkub elurõõmu, hoolivust, ka austust kogukonna poolt. Muidugi saavad mõlemad pereliinid loos omavahel kokku. Kätkedes rohkesti dramaatilisust lõpeb lugu esimese maailmasõja ajal...
Autorile andsid teose kirjutamiseks ainest piiblilegend Kainist ja Abelist ehk kahe venna omavahelisest vastaseisust, mis kandub üle järgnevale põlvkonnale, samuti tema enda sünnikoht ja eluseigad, mälestused. Märgiks viimasest on ehedatena tunduvad tegelaskarakterid, looduse- ja olustikukirjeldused, mis justkui tegelikkusest maha kirjutatud. John Steinbeck ise hindas raamatut oma parimaks teoseks.
Romaani lugedes kujuneb ajastutruu pilt tolleaegsest elust üldse, inimestest oma lootuste ja ideaalidega, tegelikust ühiskondlikust reaalsusest jne. Minu arvates on lugu isegi tammsaarelik, Ameerika kontekstis ja mastaapide juures. Paljuski leidub sarnasusi suurteoste tegelaste filosoofiliste mõtete ja tõekspidamiste puhul, mis igihaljad tänaselgi päeval.
Üdini saab nähtavaks hulk värvikaid tegelasi. Lugedes jäid nad silmade ette, ega muutunud anonüümseks kellekski oma elu elades, headuses ja pahelisuses, andestamises ja kättemaksus, oma saatusega leppimises või sellest väljapääsu otsides. Hästi sümpaatne oli minu jaoks Hamiltonide paar: Samuel isetu headuse, mõistmise ja elutarkusega, ning Liza tema kõrval oma mäesuuruse usuga kõigevägevamasse, kindel kui kalju teadmises, mis õige või vale, endale iial valikuvõimalust andmata. Nende puhul kehtib, et mees on pea, aga naine kael.
Tegevuse kulg ei kiirusta ja autor suurepärase jutustajana juhtis mind lugemise ajal rahulikult üle tõsisemate episoodide teravuste ja sügavuste. Kohatine sarkasm ja huumorisugemed sobituvad igati sõnaosavasse väljendusse. Lugedes tekkis mu mõtetes filmiefekt, kus pildikesed elavalt reastusid sündmuste ahelais. Nautisin raamatut teadmisega, et lõpp ei tule veel pea. See on nii mõnus tunne, kui midagi head peatub veidikeseks ega saa veel minevikuks...
Köitva saaga üle arutledes jätkuks juttu kauemaks, aga midagi jääks ikka ütlemata.
Raamat on väärt kingitus klassika austajale!
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar