Tove Jansson "Suveraamat"
Raamatu tagakaane tutvustus meenutab mulle igasuvist aega koos lastelastega. Tavalised on siis matkapikkused jalutuskäigud metsas, maasikate või põldmarjade noppimine, turnimine seiklusrajal, pikniku pidamine, igasugune lihtsalt olemine või uudistamine enda ümber, mis tänapäeva linnalastele nutividinate kõrval hästi passib.
Kuueaastane Sophia suvitab koos eakast kunstnikust vanaemaga pisikesel Soome lahe saarel. Tabavad kirjeldused, kus tajutavad helid, lõhnad, värvid ja ümbritsev loodus tuule ja mere armust või meelevallas loovad elava pildi nende elust. Naksaka tüdrukutirtsu ja elukogenud memme jaoks kujunevad päevad ja isegi ööd seiklusrohkeks. Sophias on natuke vanainimeslikkust ja vanaemas jälle lapsemeelsust. Nende suhtes on nii helgeid hetki kui ilustamata pahupoolt nagu elus ikka, sest mõlemas on ka jonni ja isepäisust. Tasapisi harjub tüdruk haige vanaemaga arvestama ja vanaema õpib kannatlikkust. Ja teineteise teravad nurgad saavad laugemaks lihvitud. Ilma keeldude ja hinnanguteta...
Nautisin südantsoojendavat muumilikult leebe huumoriga raamatut. Lastelaste mängude kõrval meenusid rohkemgi veel oma Vana ja lapsepõlv. Eredalt mäletan 1967. aasta augustitormi, millest looski jutt. Istusime Vanaga köögis akna all ja vaatasime mäslevat raju, et kas midagi püsti ja paigale ka veel jääb. Eemal mööda maanteed sõitis liinibuss. Sekund hiljem kukkus teele suur kask. Järgmisel päeval oli aiamuru üleni õuntega kaetud. Kogu rohke saak oli maha kukkunud ja paljud puud tormis murdunud. Metsast sai üleöö suur rägastik, millest praegugi alles mõned ammu samblaga kattunud puudekühmud.
Lugedes tundsin enda sarnasust nii lapselapse kui vanaemaga, ei teagi, kellega rohkem. Lõpetuseks mõtlen, et maailm küll muutub, aga nagu raamatuski, on kasvatus õnneks ajatu: lapse julgustamine ettevõtmistes, fantaasia soosimine, huvi äratamine looduse vastu, elusa hoidmine, koos olemine, tingimusteta hoolimine...
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar