Gareth Rubin "Liivakell"
Raamatusse on köidetud kaks lugu teineteisele vastupidiselt, prantsuse keeli tête-bêche. Lood põimuvad omavahel...
Õigupoolest ei teadnud kummast otsast raamatu lugemist alustada. Loogiliselt võttes ja sisetunnet arvestades tundus, et kaugemast minevikust, ja nii mulle sobis. Kuigi võib ka vastupidi.
Esimene lugu viib 19. sajandi viimase veerandi Inglismaale, kõledale Ray saarele. Saarel asub vaid üks hoone, mida kutsutakse Liivakella majaks. Seal elav pastor Oliver Hawes usub, et keegi tahab teda mürgitada. Pastori arvates on see tema vennanaine Florence, kes juba kunagi tappis oma mehe Jamesi armukadedushoos ja tunnistati seepeale vaimuhaigeks. Hawes kutsub Londonist kohale oma onupoja Simeon Lee, kes töötab arstina...
Tegevus jätkub kolmekümnendate teisel poolel Californias. Kirjanikuna tuntud kuberneri poeg Oliver Tooke leitakse surnuna oma kodu Liivakella maja lähedalt, mis kannab sama nime kui vana perekonnamaja Inglismaal. Tema sõber Ken Kourian ei usu, et Oliver oma elu enesetapuga lõpetas. Ken jõuab uurides nii Oliveri venna röövimiseni lapsepõlves kui tema ema Florence`i kadumiseni. Tõe teadasaamisel tuleb Kenil mõistatada varjatud vihjeid Oliveri viimases raamatus, millest lugemist alustasin...
Kuna raamatus on kaks seotud lugu teineteise sees, siis mõtted pendeldasid pidevalt nende vahel, otsides seoseid ja lahendusele viitavaid märke. Ent lugude omavahelist lõimumist tegelaste osalusel oleks minu arvates võinud rohkem olla, siis pääsenuks raamatu omapära paremini mõjule.
Meeldis sünge meeleolu, kõik kangastus tumedates toonides, tajusin psühholoogilist pinget. Kohati jäid aga sündmused ja tegelased õhustiku varju. Veidi võõras tundus esimeses osas lugeda lihtrahva kõnet tõlgituna Kuusalu rannakeelde. Asjatundja ma pole, aga vast oleks mõni muu murrak paremini sobinud.
Teise osa tegevuse ajaks oleksin sisu ja olustiku järgi arvanud hilisemaid aastakümneid. Siin oli mu ootus juba selgelt suurem. Ka tekkisid lahenduse osas aimdused ja kiire lõpp ei üllatanud.
Samas raamat haaras, pinevust jagus omajagu ja lugedes ei kadunud uudishimu kuhugi. Ülesehituse poolest meenusid Anthony Horowitzi Susan Ryelandi sarja lood.
🐾
.jpg)
Kommentaarid
Postita kommentaar