Michael Ondaatje "Inglise patsient"
Teos võitis 1992. aastal Suurbritannia Bookeri kirjandusauhinna ja nimetati aastal 2018 viimase poole sajandi parimaks inglise keeles ilmunud romaaniks. See äratas minus huvi...
Romaani tegevus toimub teise maailmasõja lõpupäevil ühes laatsaretiks muudetud Itaalia endises nunnakloostris. Sõda on piirkonnast taandunud ning haavatud, arstid ja õed mujale saadetud. Vaid õde Hana keeldub lahkumast ja jääb paigale koos lennuõnnetuse üle elanud rasketes põletushaavades patsiendiga. Inglise patsiendiks kutsutu ei mäleta oma nime, kuid omab laialdaste teadmistega avarat silmaringi. Varsti leiab nende juurde tee elukutseline varas ja spioon Cavaggio, Hana isa hea sõber Toronto päevilt. Veel ühineb nendega Indiast pärit Briti armee sapöör sikh Kip.
Poolenisti rusudes ja mineeritud kloostrihoones varjupaiga leidnud neli inimest on nii füüsiliselt haavatud kui hingeliselt katki. Kuidas keegi. Rahu nende teadvuses pole ja mineviku raske koorem tulevikule mõelda ei lase. Ometi leiavad nad oma väikeses kogukonnas üksteisest lähedust ja tuge. Hana, Cavaggio, Kipi ja inglise patsiendi mõtete, mälestuskildude ja omavaheliste vestluste kaudu avaneb igaühe enda lugu tükikese ajaloo taustal...
Romaan kulgeb põigetega minevikku ja taas tegelaste kaasaega ning kohati vaheldub tegevusaeg väga kiiresti. Ent mõtlemine võibki hüplik olla. Lihtsalt mõtetes pole ridu nagu raamatus. Alguses tundus omapärane väljendus keerukas jälgida, edaspidi hakkas see mulle lausa meeldima, sest autor jutustab ladusalt ja isegi poeetiliselt, arvestades teemade raskust.


Kommentaarid
Postita kommentaar